A. S. Puschkini laul, ümberpannud Jakob Tamm.
Lai oli kõrbe liivane:
Ma janus tahtsin tõeveele;
Üks ingel-kuue tiivane
Seal ilmus minu ette teele.
Ta õrnalt, hellalt kergel käel
Mu silmi puutus salaväel:
Ja silmad läksivad mul lahti:
Ma võisin saatusesse vahti.
Siis minu kõrvu puutus ta —
Ja nendes tuli muutus ka:
Sai kuuldvaks taeva kohkumine
Ja inglite lend üleval,
Veeloomade käik laente all
Ja pungakeste puhkemine.
Mu suhu käe ta sirutas,
Suust keele ära käristas —
Mu keele valeliku, hõela,
Ja sõrmil suhu seadis ta,
Et võiksin jälle rääkida,
Mul keeleks targa ussi nõela.
Siis mõega ta mu rinda lõi
Ja südame sealt välja lõhkus,
Ning südameks mull süe tõi —
Tõi süe, mis nii leegil õhkus…
Kui surnud olin kõrbes nüid —
Seal kostis taevast kõrgem hüid:
“Oh ärka prohvet, näe ja kuule
Käi ilmas, külva sädemeid,
Mu tahtmist hüidgu sinu huule
Ja sõnal läitku südameid!”
Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 15. juuni 1889, lk 383.