Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Teine lugu.

(Järg.)

Oh öö, nii kole!
Miks teda ennast siin ei ole,
Kas südant tal ju koormab süid?
Tuas vaikses, kus veel une õues
Maria puhkab, rahu põues,
Seal istub neiu voodi ees
Nii suisa sumeduse sees
Masépa mõttes sügavaste.
Vaim heitlemas tal ägedaste,
Üks mõte teises mustem veel:
“Jah, Kotschubei käib surma teel!
Ei teda peasta või, ei taha.
Sest mida selgem otsus ees,
Ka seda kindlam olgu mees
Ja seda muljuvamalt maha
Ka vaenlus vajugu – ei saa –
Ta surgu ühes Iskraga!
Kuid vaates voodi peale väha
Masépa mõtleb: “Kole näha!
Mis temast saab, kui kuuleb ta,
Kui kuuleb kurva jutu kaha?
Veel magab ta, ei aima paha,
Kuid asja kauem varjata
Ei saa, sest surma kirve peale
Ukraina vaatab hoolsaste.
Maria kuuleb ilma heale,
Ta kuuleb, kuuleb tõeste.
Ma näen nüid: kes elu voodes
Piab laenetustes liikuma,
See seisku üksi tormi hoodes
Ja olgu ilma naiseta!
Ei hirv või ühes hobusega
Siin käia ühe koorma ees.
Ma eksisin mu himudega –
Nüid kahtlen karistuse sees…
Kõik seda, mis on nõnda hinnas,
Kõik, kõik, mis rõõmustuseks rinnas,
Kõik tõi siin ohvriks mulle ta,
Tõi mulle vanale, kes ootis,
Mill viisil armu maksan ma!”
Masépa vaatab: vaikselt voodis
Kuis hingab ta nii õnne all!
Kuis suigutavalt une süle
Veel alles heljub tema üle,
Veel hing ei häda aima tal;
Kuid homme, homme… värinaga
Ta pöörab vaate voodi pealt,
Ja tõuseb istmelt õhinaga,
Ning sammub kiirul aeda sealt.

Küll vaikne on Ukraina öö.
Kõik taevas selge. Säral tähed.
Õhk uinund. Orus udu vöö.
Vast laiad papli puude lehed
Veel vaevalt, vaevalt liiguvad.
Masépa vaimu vaevavad
Seal mustad mõtted. Tähte ilmad,
Just nagu tõsiduse silmad,
Kõik tema peale vaatavad.
Ja papli puud, kui tasujad,
Nii salalikult sahistavad.
Ja latvu kergelt liigutavad;
Ning vaikne, uinuv suve öö
On valvav tal, kui vangi vöö.

Kuid järsku… häda hüidi… healt
Ta nagu lossist kuuleb sealt.
See võis ehk kuskilt kõrvu heita
Vast mõne metsa looma hüid,
Või ägas piina ohver nüid –
Kes teab – kuid oma südant peita
Ei võinud enam vanake;
Ja hädaliku hüidele
Ta vastas hoopis teisel hüidel:
Ta huikas, nagu vere püidel
Vast huikas vainu välja peal,
Kui ühes vahva Hamaleiga
Ja veel, – ja selle Kotshubeiga
Nii raskelt vaenlastt raijus seal.

Kuld leegil kerkib koidu kiir,
Lööb punetama taeva piir.
Rõõm helgib üle niidu raja
Ja aasad õrna hiilge all;
Ja kaikvel hommikune kaja
Ja inime ka üleval.

Maria unes magusaste,
Veel viibib nõnda magusaste,
Ja kuuleb, kuuleb voodi peal,
Et keegi tema tuppa tõttis,
Tal jalga puudutas. Ja seal
Ta ärkab, vaatab. Vangi võttis
Koit vaate temal kiirte all
Ja käsi üles ulatades
Maria sõnab sosistades:
“Masépa, sina!” Aga tal
Üks teine vastas… Ime vägi?
Ta kohkub, vaatab. Vangi võttis
Koit vaate temal kiirte all
Ja käsi üles ulatades
Maria sõnab sosistades:
“Masépa, sina!” Aga tal
Üks teine vastas… Ime vägi…
Ta kohkub, vaatab… Mis ta nägi?
Seal seisab ema…

Ema.
Tasa jäe!
Meid ära hukka! Eks sa näe:
Ööl sala siia tulin mina;
Üht ainsat palvet kannab keel:
Ju täna nuhtlus… Üksi veel
Võid valjust vähendada sina.
Oh peasta isa!

Tütar (hirmuga).
Kudas? Kes?
Mis isa, nuhtlus?

Ema.
                                                 Vaikuses
Kõik teadmata sul, nagu näha!
Ei see või olla! Arva väha:
Sa elad lossis, tead ka,
Kuis hetman võimul võitmata,
Kuis oma vaenlasi ta rusub,
Kuis tsaar nii kindlalt teda usub…
Ma näen: isa, ema siin
Masépa eest sa kõrva heidad;
Sa magad nüid, kui isal piin;
Sa peagi patjadesse peidad,
Kui kohus otsust kuulutab,
Kui isa kirves ähvardab!
Ma näen: tutvuski su süles
On suikund… Ärka, tütar, üles
Ja tõtta, palu armu talt,
Oh peasta isa piina alt!
Su vaade köidab surma käed,
Sa kirve kõrva käända võib.
Oh rutta, hetman lubab, näeb:
Kõik temale ju ohvriks tõid,
Tõid ohvriks kõik! …

Tütar.
Mis kuulen isa…
Masépa… nuhtlus… häda kisa…
Kas ema siin, siin lossis veel –
Kas on mul segi läinud veel,
Või näen und…

Ema.
Oh Jumal! … Visa…
Ei tütar, und ei näe sa!
Kas sulle siis veel teadmata,
Et isa oma tütre häbi
Ei jõudnud hoida hinge sees
Ja et ta kaebas kirja läbi
Masépa peale tsaari ees:
Et pidi suisa piina sunnil
Ta tunnistama valu tunnil,
Kuis kurjalt valet kaebanud,
Ja et ta nüid on saadetud
Masépa kätte karistada,
Et kui vast Issand halastada
Ei taha – sõjaväe ees
Ta piab täna nuhtlust kandma
Ja häbitumalt elu andma,
Ja et ta praegu torni sees
Siin vangis istub…

Tütar.
Jumal! paha!
Veel täna… Vaene isa sa!
Ja neiu langeb, langeb maha
Seal voodi peale võimuta…
Pead kübaratel kirendavad
Ja odad hiilgel helgivad.
Polk polgu kõrval kasakad
Nii kiirul kokku kihutavad.
Teel kihab rahvas kisa al
Ja tõttab kokku tuhinaga.
Seal põrand põllul siledal…
Ja selle peal nii rõõmsalt aga
On ohvri ootel timukas.
Ta kärsituses käredas
Kül kirvest vaatab vilistades,
Kül rahvast nookab naljatades.
Kõik keerleb ühes käras koos
Nii hõiske heal, kui riiu ragin.
Kuid häkki hüiti. Rahva voos
Kõik vaiknes… Üksi kabja plagin
Veel kostis suures vaikuses.
Ja hetman kiirel kihutusel
Seal ülemate saadetusel
Kui lendes ratsul ligines.
Ja seal, seal veel üks vanker sõidab;
Ta vaate oma poole võidab:
Kõik ootvad teda hirmu all…
Seal vankris vaeval vintsutatud,
Kuid kindlal usul kinnitatud,
On Kotschubei; ja kõrval tal
Ka Iskra, kes nii vaikne, vaga,
Kui talleke… Seal vanker aga
Jäeb seisma… Hakkab laulu koor
Nüid laulma, preester suitsetama,
Ja rahvas, olgu vana, noor,
Kes platsil, vaikselt palvetama.
Ka õnnetumad paluvad
Veel vaenlaste eest… Astuvad
Siis patu juurde põrandale
Pea Kotschubeil ju paku peal.
Kõik rahva hulk on kohkund seal.
Näe, kirves kerkib kiirgavalle –
Pea langeb maha murule.
Kõik rahvas ohkab. Platsil aga
Ka Iskra pea ju paku taga…
Pikk rohi verest punane…
Ja kurja rõõmu kihutusel
Päid timukas veel teutusel
Seal karvu pidi keerutas
Ja rahva kohal raputas.

Nii lõppes nuhtlus. Rahvas aga
Koost lahkub ju ja koju läeb;
Ja tähtis asi selja taga;
Põld pikkamisi paljaks jäeb.
Teel ajab rahvas töödest juttu…
Seal üle tee nii ruttu, ruttu
Kaks naisterahvast jooksivad.
Kül väsinud nad olivad,
Kuid siiski surma paika sinna
Täis hirmu ihkasivad minna.
“Ju hilja!” üks neil ütles seal.
Ja vaata: surma paiga peal
Töömehed laudu koost ju kandvad,
Veel preester näikse paluvat,
Ja kahevahel kasakad
Puusärki vankri peale pandvad.

Nii üksi ratsa-hulga ees
Seal hetman oli sõitnud ära.
Tal koormav näitas rahva kära,
Ta tundis tühjust hinge sees.
Ei keegi tema juurde tõtnud,
Ei tema asjast osa võtnud, –
Tal endal ka ei liikund keel.
Ja koju jõudes kiiru teel
Ta nõuab, nõuab tuhinaga:
“Mis teeb Maria?” Otsust aga
Ei ükski teadnud anda tal.
Ja sala hirmul ärkaval
Ta vaikselt ukse lahti võtab –
Kuid tühi tuba tema ees;
Ta hirmu sunnil aeda tõttab:
Kõik suigul põesastiku sees
Ja tiigi ümber. Kül ta püiab
Ka otsida veel puude alt –
Kuid asjata! – Ta teendrid hüiab
Ja annab käsku ägedalt.
Ja teendrid hobused seal võtvad
Ning tuhatnelja teele tõtvad;
Ja kõige nelja kaare pool
Ju otsib neiu nende hool.

Tund peidab järjest tundi pikka –
Masépa ootab, ootab ikka,
Ei ükski tea üelda tal
Kuis peasis neiu põgenema.
Masépa vihal vältival
Kõik sunnib suisa värisema.
Leek põues, kortsud kulmu peal
Ta tõttab jälle tuppa seal.
Öö otsa voodi kõrval aga
Ta istub ülevel, ei maga:
Rind rõhkel piina raskuses.
Päev jõuab uus. Ja teendrid tõtvad
Teelt koju jälle kiiruses.
Veel vaevalt jalga alla võtvad
Neil sõidu loomad. Nõrkuses
Nad vaaruvad, nad vahul kaetud,
Nad armetumalt ära aetud.

Kuid nõdra neiu üle seal
Ei annud otsust ükski heal.
Ta kadus, nagu kerge kaja,
Kui pilv, mis mööda puhutud;
Ja ema üksi üle raja
Sai Siberisse saadetud.

(Teise luo ots.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 6, 30. september 1886, lk 178-181.