Aleksander Sjergejevitsh Puschkini luulelugu.
Vene keelest ümberpannud Jakob Tamm.

Teine lugu.

Masépa sume südamest;
Ta maadleb valju mõtetega.
Maria pehme pilkudega
Seal vaatab oma vanakest.
Küll põlvedest tal kinni võttes
Ta hoiab teda armuga;
Kuid seda, mis Masépa mõttes,
Ei armu õrnus uinuta.
Sest neiu ees nii külmusega
Ta istub mõtel hoolmatal
Ja armu iha peale tal
Vast vastab aina vaikusega.
Meel mures, nukrus näu peal,
Maria astub üles seal
Ja räägib raske südamega:

Oh kuule, hetman, sinu eest
Ma unustasin kõik siin ilmas!
Sind armastades hinge seest
Üks asi mul vast oli silmas:
Su armastus… Ma õhinal
Tõin oma õnne ohvriks tal.
Kuid teda me ei kurda taga…
Kas mäletad: sel ööl, kui sind
Ma võtsin vastu – vandsid aga
Sa ikka armastada mind?
Kuis täidab vanne tegudega?

Masépa.
Mu sõber, sul ei õigust siin!
Oh jäta maha mõtte piin:
Sa koormad südant kahtlusega.
Ma näen: sa ei mõista mind,
Sa oled liiga, liiga äge.
Maria, usu, enam sind
Ma armastan, kui auu ja väge!

Maria.
Kõik pole nii, kuis kõneled
Su arm, kas on veel osaks mulle?
Sa minu eest nüid põgened,
Nüid olen ma ju igav sulle.
Sa päeval ülemille läed,
Ja mina — kodu mures suures,
Sa öösel ikka üksi jäed,
Ehk sant, ehk jesuit su juures.
Sa vastad külma vaatega
Mu armu õrna õhinalle,
Sa jõid veel hilja, tean ma,
Jõid tervit proua Dulskajalle…
Kes on see Dulskaja?

Masépa.
Ja sul
Sest kade meel? Kas vanaduses
Veel ujub süda iluduses
Ja kiirgab armul kärsitul?
Või hakkan mina ägedaste,
Kui noormees, ihkel ohkama,
Ja naisi nõnda nobedaste
Siin silmakirjaks kiusama?

Maria.
Ei, seleta kõik selgelt sina
Ja vasta otse, nagu viis!

Masépa.
Su vaimu rahu soovin mina
Maria, olgu, kuule siis:

Ju ammu töö me ette võtnud,
Nüid aga käes ta kihamas.
Meil tähtis aeg on kätte tõtnud:
Suur heitlus ees meid ootamas.
Kül ammu päid me painutanud
Ja alanduses ohkanud:
Warssawa meid on vautanud,
Ja Moskva võim meid muljunud,
Kuid sõuda iseseisval sammul
Ukrainal ammu aeg on käes —
Nüid rohkem vabaduse rammul
Ma tõttan Peetri vastu väes;
Kõik valmis: asja arutustes
On Stanislav ja Kaarel ka,
Võib olla, sean ma segadustes
Veel trooni üles tugeva.
Seks hoolsaid sõpru tarvis aga:
Mul vürsti proua Dulskajaga
On jesuit, on sant ka veel,
Kes asjal südilt hoogu andvad:
Nad kohe minu kätte kandvad
Kõik teiste teated sala-teel.
Siin on mu tähtsad tunnistused.
Kas oled rahul? Unistused
Kas otsas nüid?

Maria.
Oh armas mees,
Sa vägevaks saad võimu sees!
Sul kroon ka nagu loodud kanda,
Ta sünnib sulle!

Masépa. 
Aeg veel on ees!
Torm tõttab… otsust raske anda,
Kes teada võib, mis ootab mind?

Maria. 
Mul pole hirmu hinge taga —
Su võim on suur! Troon ootab sind,
Ma tean.

Masépa.
Kui surm, kui nuhtlus aga?…

Maria.
Ka sinu kaasas surrma läen.
Kuis võiksin maha jääda mina!
Kuid ei, su vaatest võimust näen.

Masépa.
Sa armastad mind?

Maria.
Küsid sina!…

Masépa.
Siis vasta: kumb on kallim sul,
Kas mees, või isa?

Maria.
Kallim mul…
Mis tarvis seda? Hirmutada
Sa tahad mind. Eks sinu eest
Ma kõik ju kiskund hinge seest.
Kõik katsund ära unustada.
Võib olla (raskeks läheb rind)
Ehk isa vandund ära mind,
Ja kelle pärast?

Masépa.
Olen mina
Siis kallim sul?…

Maria.
Kuis nõuad sina!

Masépa.
Mis, vasta!

Maria.
Arva ise, piin!…

Masépa.
Noh kuule, oleks tarvis siin
Kas tal, või mul just surma minna
Ja sinul voli valida,
Siis — keda surma saadad sa,
Ja kellel avad armu rinna?

Maria.
Ah küllalt! ära vaeva mind!
Sa kiusad.

Masépa.
Vasta, käsin sind?

Maria.
Sa oled äritud ja valju…
Oh, ära pahanda! Kui palju
Ka nõuad, kõik sul ohvriks viin;
Kuid jäta nüid, ju kadan mina.

Masépa.
Maria, pia meeles sina,
Mis ütlesid nüid mulle siin…

Kül vaikne on Ukraine öö.
Kõik taevas selge. Säral tähed.
Õhk uinund. Orus udu vöö.
Vast laiad papli puude lehed
Veel vaevalt, vaevalt liiguvad.
Kuu kiired valgut kaldavad
Masépa suurte aedadesse,
Mis vaikuses kõik viibivad,
Ja uhke lossi akentesse.
Kõik uinund kaugel, ligidal,
Kuid loss ei hinga une süles.
Seal ühes tornis akna al
Täis mõtteid taeva poole üles
Veel vaatab Kotschubei: ta vang,
Tal hinge muljub mure hang.

Surm homme käes. Kuid surma — seda
Ta ootab ju: ei karda teda;
Mis kurvast elust kahju tal:
Surm on ju uni mulla al,
Haub varju paigaks abitumal.
Suik sõuab ju… Kuid tõde Jumal!
Kuis vajuda nii võimetult
Just mängu-kanniks kurjuselle —
Tsaar ise tema armetult
On annud enda vaenlasele;
Kuis autult elust lahkuda
Ja ühes sõpru hukata
Ning nende vannet vastu võtta;
kuis vihamehe vaate ees
Nii süitult seista surma sees;
Kuis alla haua hõlma tõtta,
Kui kedagi ei tea ka,
Kes teutust võiks tasuda!

Tal tuli meelde mure käigil
Siis läinud aeg nii selgelt seal,
Mil helises veel õnne läigil
Täis õrnust tütre laulu heal;
Tal tuli meelde kodu-maja,
Kus leidis rõõmu, rahu ka
Ja auu ja kõik, mis elus vaja,
Mis ise kõrva heitis ta —
Ja kelle eest?

Seal lukku aga
Ju pandi võtit. Kurblik mees
Nüid ärkas, mõtles: “Minu ees
On varsi vaigistaja vaga.
Jah, vangitorni tuleb nüid
Mu ette patu andeksandja;
Nüid tuleb Selle käsuandja,
Kes murdis ristis meie süid…
End valmistan, et vastu võtta
Veel Lunastaja ihu, verd —
Siis julgest surmale võin tõtta
Ja maha jätta mure merd!”

Vang vaibund vaimu soojal sunnil
Seal ootab pilku isuga,
Kus Kõrgemale kurval tunnil
Võiks vaiimu välja valada.
Kuid mitte preestrit ta ei näinud —
Seal tõine võeras  talle läinud:
Ta Orliku näeb enda ees.
Ja suisa põlastuse sees
Talt küsib kurvalt kannataja:
“Sa oled siin, sa valju mees?
Miks veel Masépa surma ees
Mind eksitab, mis on tal vaja?”

Orlik.
Veel vastuselle nõuan sind!

Kotschubei.
Ma vastasin ju; jäta mind
Ja mine siit!

Orlik.
´Veel tunnistusi
Sult nõuab hetman siin.

Kotschubei.
Miks veel?
Kõik kõneles ju minu keel,
Mis tahtsite: mu avaldusi
Ma ütlin valeks ilma ees.
Eks hetman ole õige mees,
Mis muud siis veel?

Orlik.
On teada antud,
Et väga rikas olid sa
Ja et sul mitmes kohas ka
Dikankas *) vara varju pantud.
Surm muidugi siin ootab sind, —
Su varandus — sa mõistad mind —
On kroonu oma. Seadus teda
Sult nõuab, ise tead seda.
Ma küsin sinult: kuuluta,
Kus varanduse varjand sa?

*) Dikanka = Kotschubei küla. A. P.

Kotschubei.
Te pole eksind. Ütlen sulle:
Kolm vara oli rõõmuks mulle.
Üks oli neist mu ausus siin,
Mult selle riisus muljuv piin;
Ja teine — pian kõnelema —
Mu tütre ausus oli tema.
Ma valvsin teda kõigest väest —
Masépa selle kiskus käest.
Kuid viimse vara võimsamine,
Mu kättemaksmist — hoidsin ma —
Viin taeva trooni ette ta!

Orlik.
Ah, jäta järel sonimine;
Eks täna ots su elu-teel,
Siis heida unistused maha;
Siin pole nalja. Vasta veel,
Kui uusi piinasi ei taha:
Kus raha on?

Kotschubei.
Sa hirmus mees!
Kas jätad järel küsimisi?
Eks oota, kui ma haua sees
Ju olen, hetmaniga isi
Mu vara minge vaatama
Ja verel võidud sõrmedega
Mu keldrid lahti kiskuma:
Kõik häävitama kiirusega.
Mu tütar mõtle ühes ka:
Kõik teab ta teile avaldada,
Teid vara juure juhatada;
Kuid pühalikult palun ma,
Nüid jäta mind ja mine ära!

Orlik.
Või nii! Kus raha, kuuled sa?
Kus on ta varjul, avalda,
Ehk tuleb järeldus täis kära!
Noh, mõtle: olen ootamas.
Sa alles vait… Hei, timukas!”
See ilmub seal.

(Järg tuleb.)

Oma Maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 5, 31. august 1886, lk 147-150.