Aleksander Sergejevitsch Puschkini jutustus. Ümber pannud Jakob Tamm.

Noor neiuke Natalia,
Kaupmehe tütar, kadus,
Kuid kolmandal ööl korraga
Ta kohkund leiti kodus…
Ja ema isa hagaralt
Seal seletusi nõudvad talt;
Ta aga neid ei kuule –
Ei healt saa üle huule.

2.

Ja mures kurtvad mõlemad,
Nii ema kui ka isa:
Ta suust ei sõna saanud nad,
Vaim vaikima on visa;
Aeg viimaks temalt hirmu viis,
Ja õdedega jälle siis
Ta jalutama tõttis –
Tee ääres istet võttis.

3.

Ja kui ta jälle istus seal
Kord oma õdedega,
Siis ilmus eemal maantee peal
Saan kolme hobusega…
Ta sõitis ligi… Saani sees
Seal seisis noor ja uhke mees:
Ta julgelt hooseid juhtis
Ja hoopidel neid uhtis.

4.

Ja sõites, pilgul piiluval
Sealt vaatis neiut tema, –
Ka neiu vaatis vastu tall
Ja hakkas värisema…
Ta jooksis hüides tuppa seal:
“Ma tundsin tema maantee peal!
Just tema oli, tõtke
Ja kohe kinni võtke!”

5.

Kõik kurvalt seda kuulavad,
Pead kõigutavad kohkel…
Ja isa: “Nüid ehk avaldad,
Mis oled nõnda ohkel…
Kas keegi sind ehk häbistas?…
Kes oli see? Kus elamas?”
Kuid neiu nutab aga –
Ei sõna selle taga.

6.

Üks vanamoor see hommikul
Kaupmehe juurde tõttis
Ja nõnda sõnal silutul
Seal asja ette võttis:
“Noor neiu kaubaks kodu Teil –
Noor mees on kauba ostja meil:
Nii südi ja nii sirge,
Nii vaimukas, nii virge.

7.

On rikas ta ja mõistlik mees —
Ei kumardagi kõrgust,
Käib nagu mõisnik teiste ees,
On vaba mure võrgust.
Ja kohe mõrsjal kingib ta
Ka kallist nahast kasuka.
Kuld sõrmussedgi uued
Ja sammetised kuued.

8.

Ta Teie tütart eile teel
Näind väravate taga…
Käed lööme kokku! Mis siis veel,
Kui kirikusse aga!”
Nii räägib mõistu vanamoor
Seal isa ees, kuid neiu noor
Ei tea, mis hirmul teha:
Tal väriseb kõik keha.

9.

Ja isa ütleb: “Olgu siis,
Mis sõnan juure sinna –
Noh tütrekene, nii on viis,
Wõid mehele mull minna!
Piad neiu põlvest lahkuma –
Nukk tarvis nurka visata,
Aeg pesa ehitada,
Kus lapsi kasvatada.”

10.

Tall tütar tahab vastata,
Kuid vaub vastu seina,
Seal järsku nutma hakkab ta,
Kui oleks kuulnud leina…
Ja vanamoor see väledalt
Tall annab juua hagaralt;
Vett kannu seest ka väha
Ta kallab neiu pähä.

11.

On valul igal vaatjal rind, –
Kuid neiu ärkab aga
Ja ütleb: “Isa, kuulen sind,
Su tahtmist täita vaga…
Suur pulmapidu tehke siis,
Ka peigmees olgu seal, kuis viis,
Ja et kõik korras, vaatke –
Ka kohus pulma saatke!”

12.

“Su soovi, tütar, täidan ma —
Saad igatahes luba…
Kõik olgu nii…” Ja varsi ka
Käes ongi pulmad juba.
Koos võerad kõik, kes kutsutud,
Ka lauda mõrsja läkitud…
Seal laul, seal lusti kaja
Veel peigmeest üksi vaja.

13.

Vaat saanid õuue sõidavad –
Ka peigmeest nüid seal näha…
Kõik tervist jooma tõttavad –
Viin kipub klaasist pähö.
Ja peigmees sõnab: “Ütelge:
Miks minu ilus mõrsjake
Ei taha süia, juua –
Mis võis tall muret tuua?”

14.

Ja mõrsja vastab temale:
“Ma avaldan siis seda —
Ehk saan nii vaikust vaimule,
Jäeb rahule mu süda:
Küll hirmsa une nägin ma…”
Seal ütleb isa: “Räägi ka,”
Mis võisid unes näha,
Et söök ei korda lähe?”

15.

“Ma nägin unes,” räägib ta:
“Mu käik mind metsa saatis:
Öö oli käes. Kuu üksinda
Mind pilve pilult vaatis.
Ma metsas ära eksisin,
Küll hoolsalt rada otsisin:
Mets tihe – teed ei leida –
Kas meel või ära heida.

16.

Ja järsku, nagu ilmsi just
Ees mina maja nägin…
Ma koputasin vasta ust –
Ei vastust… Lahti tegin
Siis uksest sisse astusin:
Sees põles küinal, kohkusin:
Hulk rikkust ees, mis ime:
Ma olin, nagu pime.”

17.

Seal ütleb peigmees: “See on hea:
Saad õnne elus sina…”
Kuid mõrsja vastab: “Ega tea –
Kõik pole rääkind mina…
Hulk rikkust: kulda, hõbedat
Ja riiet kõige kallimat
Ma nägin… kuulge aga,
Mis tuleb selle taga.

18.

Seal kerkis kohe sõidu heal…
Hing aimas minul paha…
Lõin ukse kiirul kinni seal,
End peitsin ahju taha.
Hulk mehi, terve tosin just
Siis tuli tuppa esikust
Ja ühes õrnakene
Neil ilus neiukene.

19.

Neist ükski tuppa astudes
Ei kuju ette tõtnud,
Ei laua äärde istudes
Peast mütsi maha võtnud.
Kesk kohta vanem seadis end
Ja head kätt temast alam vend,
Kuid pahemat kätt aga
Sai neiukene vaga.

20.

Laul kisal, käral lahti lõi,
Rõem metslik täitis tuba.”
Ja peigmees: “Und ei laita või:
Eks rõemu tema luba…
Kuid mõrsja vastab: “Ega tea…
Eks kuula: kõigil meel on hea,
Viin virgalt ringi ruttab,
Kuid neiukene nutab.

21.

Ta nutab ärdalt pingi peal,
Ta nutab haledaste,
Kuid vanem võtab nua seal
Ja ihub hagaraste…
Siis neiu ette astub ta
Ja raiub ühe rapsuga –
Oh koledust, oh paha –
“Hea käe tall õlast maha.

22.

Noh,” ütleb peigmees: “Mis seal veel?
See uni on ju tühi!
Või sellep ongi kurb su meel?…
Siin pisar palgelt pühi!…”
Ja mõrsja ütleb: “Kannata –
Kas seda sõrmust tunned sa?”…
Seal kõik, kes seda näevad
Nüid nende ümber läevad.

23.

Käes kukub sõrmus… Peigmees see
Näust valgeks läeb, kui vaha…
Kuid kohus ütleb: “Kinni tee!…
Käed röövlil selja taha!”
Seal röövel kinni köideti
Ja surma varsti heideti,
Sa neiu kuulsaks ruttu…
Nii lõpetame juttu. –

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 1, 15. jaanuar 1888, lk 24-26.