(Ah! qu’il fait chaud.)

Kui palav ilm!
Päev otsa kuulda kaebdusi
Mei’ põllumeeste suus;
Ei aetagi muid juttusi,
Kui sõbrad, naabrid kous:
Kui palav ilm!

Mu hurtsiku sees pean ma,
Kus kaa on palav ilm,
Nii raskest’ hinge tõmbama,
Kui hirmus palav ilm!
Tund tunnilt tõuseb ilmaklaas,
Päev kangest’ põletab.
Mu ihu ujub higi sees,
Päev üdi sulatab.

Prantsuse keelest Nebocat.
Kündja nr. 6, 11. august 1882, lk 78, 79