Nikitin. G. E. Luiga tõlge.

Labidas sügava haua siin kaevas.
Elu, mu elu, küll valu sind vaevas,
Elu, nii koduta, kurblik ja tume,
Elu, kui sügise öö, nii pime,
Aimas su osa — küll kibe on ta,
Nõnda kui tuluke põllul, kaud sa.

Kustu siis! — Pea su pisaraid mööda,
Kirsti kaas kindlasti katab su ööda
Maa seda matab, kes vaeva siin näinud.
Üks aga jällegi ilmast on läinud,
Üks, keda leinama keegi ei jäe,
Üks, kelle surm ühtgi pisart ei näe.

Kuule, mis hõbene keelede kõlin,
Kuule, mis mureta laulude helin,
Vaata, mis sinises taevases meres
Heljub üks lõuke pilvede peres.
Vaiki, mu elu ja ahastav piin,
Kurblikud laulud, kõik vaiki nüüd siin!

Olevik nr 51, 18. detsember 1889, lk 125.

Ivan Nikitin (1824-1861)