Saksakeelest A. —el.

Vana eit, pää valge, raamat ees,
Istub laua ääres otsides,
Raamat, kaaned tolmust laetud
Laudilt tolmunult ta võetud.
Oli aeg, kus ta ka ilus uus,
Aega nüüd ju viinud igavdus.

Otsides ta lehti lennutab
Tumet silma leidu selgitab:
Kõltund tamme lehekene tuim,
Ammu närtsind, pleekin’d, kõdun’d, kuiv.
Leht kord kasvas oksal tamme puus
Oh need ajad suikvad surma suus!

Lehte nähes lendab eide meel
Selle peale, kes kord noorus’ teel
Lehte, noppis, andis temale,
Siis kui õitses elukevade
Enne, kui tal suikus surmal’ silm:
Oh, need ajad läind, nüid tõine ilm!

Sakala nr 16, 12. mai 1890, lk 1.