Kui rohelise võlvi all
Ma kõnnin metsa sees,
Kus uhkeis lehtis tamme all
On lilled õitsmas ees.

Ja puude lehtis ladvadel
On laulmas linnu-koor.
Ja mesilasi õiedes
All varjab lilleloor.

Ei liigu lillel leheke,
Ei oksad pärna puul.
Vaid näha, nagu uinuksid
Nad, õrnad, õiekuul.

Või magavad nad tõesti
Nüüd talve unes veel?…
Ka ise uinun mõttisse
Ja ärdaks läheb meel.

Nii mõttis oja vaatan ma
Kuis kohab kiirusel.
Kuis hõbe laened veerevad,
Ta kitsail kallastel.

Kui tõttaks pilve varjudel
Nad suisa järele.
Mis taeva telgil ujuvad
Nii kiirest üle vee…

Nii tõtsin noorus soovidel
Ka järgi kõigest väest.
Nad nagu lendvad varjudgi
Mul kadusivad käest…

Kuid mälestused, vaiki nüüd,
Mull läinud meelest see;
Et ainult unustama kõik
Ma tulin metsasse…

Petöfi järele J. Parv.

Postimees nr 5, 11. jaanuar 1888, lk 2.

Sándor Petőfi (1823 –1849)