Mu kodus haljal aasal
On õitsmas õieke,
Ta silm on nagu taevas,
Nii selge, sinine;
Ta räägib väga vähe,
Et palju tema tea,
Kõik, mis ta ala lausub
On ainult: meelespea?

Kui vaatan sinu silma.
Mis selge, sinine,
Siis tuleb mulle meelde
Mu aasaõieke.
Siis kaob mu kõnevõime,
Suu muud ei sönaks sea:
Mu eluõnn, oh kallim,
Mu arm, mind meeles pea!

Hoffmann v. Fallerslebeni järele M. Pukits.

Linda nr. 6, 2. veebruar 1899, lk 93