Heine järele.

Minu vaikne valu voodi
Valmistatud surnu haud,
Kus mu põue armu loodi,
Kuis nüid närtsib lootja jõuud.

Jumalaga vaikne maja,
Kus tad eemalt nägi silm,
Jumalaga luht ja raja,
Kus veel õites õnsam ilm.

Oh, et iialgi poleks näinud,
Sind sa ingel, kaunim õis,
Oleks rõemu rada käinud
Ma, kord küla kaunim pois.

Sind ei armu ei ma suut’nud
Sandi kombel kerjata.
Kohas, mis su õhk on puut’nud
Soov’sin ainult elada.

Aga sinu külmad sõnad
Suud’vad mind siit kaugele;
Läinud lootused nii kenad,
Loovad nuttu laugele.

Ja mu süda, näeks sa teda:
Haige, murtud verine – 
Kõike, kõike teinud seda
Sina, kuri neiuke!

Liikmeid roidunult ja jõutult
Kepi najal viin neid veel,
Kuni väsin’d pead ma nõutult
Külma hauda heidan teel. –

(A. Daniel?)

Oma maa: teaduste ja juttude ajakiri nr 3, 15. märts 1890, lk 220.