Heine järele G. Õiis

See oli lahkel lehekuul,
Kui õisi aasal tärkas,
Siis minu südamele
Ka armastus siin ärkas.

See oli lahkel lehekuul,
Kui linnud laulsid ilus,
Siis temal tunnistasin,
Ka armu pärna vilus.

2.

Roos, lilled ja päike ning tuike sina,
Teid armastin kord nii õõgavalt mina.
Kuid nüüd ei armasta mina teid enam,
Vaid sind, mu väike, mu päike, mu kenam;
Sa ise nii lõbus ja lahke ja väike
Muu roos ja lille tuvi ja päike.

3.

Mu silmaveest sigivad lilled,
Nii hellad ja ilusad;
Mu õhketest õitsilinnud,
Kes lõbusast laulavad.

Ja kui sa mind armastad, neiu
Saad lilled kõik omale auul,
Ning akna all alati kõlab
Sul ilusam ööpiku laul.

4.

Üks ilus täht mul tõuseb taevasse,
Mis magust troosti lubab hingele
Ja elu uut mull hella iluga –
O, ära valeta!

Kuu poole kipub meri vahuvool,
Nii tormab hing mull rohke rõõmu hool
Su vaga valge juurde valuga –
Oh, ära valeta!

5.

Öö ju mustad tiivad laotand
Vaikse mere kalda pääle,
Ja kuu vaatab pilvepilust
Ning veevoodest hüüab hääle:

“On see mees seal arust ära,
Või ehk on tall armutuju?
Sest tall on nii kurb ja rõõmus,
Rõõmus ja nii kurblik kuju.”

6.

Sääl määramata kõrgel
Käib tähte miljonid,
Nad vaat’vad armul üksteist
Ju aasta sadasid.

Nad rääk’vad ise keeli,
Mis rikas, ilus, hää;
Kuid ükski keeletundja
Ei sellest aru saa.

Ma aga sain ta kätte
Nii kärmest, kiireste,
Sest grammatikaks olid
Su silmad minule.

7.

Kui voodis vahel valvan
Ma pehme padjade sees,
Siis kõigub üks kallis kuju
Nii ime ilus mu ees.

Ja kui on kinni mu silmad
Vast vajunud vaikseste,
Siis tuleb nii tasa see kuju
Ka unenäosse.

Kuid ei see kallis kuju
Ka kaua homikul,
Vaid südames terve päeva
Ta hellake armsaste mull.

8.

Piigakene punasuuga
Süüta sinisilmiga
Armas väike, vaga piiga,
Alati mull meeles sa.

Üliigav täna õhtu,
Sinu seltsi sooviks ma,
Kallikene, kahekesi
Juttu vesta sinuga.

Huultele ma vajutaksin
Sinu väikest valget kätt,
Silma veega niisutaksin
Sinu veikest valget kätt.

9.

Et armastad hellalt mind sina,
Mull ammu ju aimas rind, —
Kuid kui mul tunnistad seda,
Nii hirmsasti ehmatad mind.

Ma põgesin mägede otsa,
Kus helkis mu hõiske hääl,
Ma nutsin merekaldal,
Kui päikene looja läks sääl.

Mu süda on just nagu päike,
Nii põlev vaadata
Ja armastuse merde
Ta vaob iluga.

10.

Kõnnin õhtu metsas mina,
Unistama metsa sees,
Näen siis sinu kallist kuju
Ikka, ikka enda ees.

Eks see pole valge linik,
Eks see süüta silmale?
Või on see ehk vast kuuvalge
Paistmas läbi kuusede?

Ehk see sinu silmavesi, —
Tasa, tasa veeremas;
Või ehk oled, kallis ise
Sa mu kõrval kõndimas!

11.

Sa kaunis kallis neiu,
Paat pööra kaldale
Ja tule istu maha
Mu kõrva, kallike.

Pää neiu rinna naale
Sa julgelt vaota;
End usaldad ju ala
Sa mere hoolde ka!

Mu süda just kui meri,
Kus kõuu ja tormi hääl;
Ja mõnda kullast pärlit
Ta pime põhja pääl.

12.

Oh  võiksin valada valu
Kõik ainsas sõnasse,
See annaksin tuulede kätte.
Mis kannaks nad kaugele.

Nad kannaks su juurde mu kallis
See sõna valusa;
Sa kuuleks tad igal tunnil
Ja igal kohal ka.

Ja läheks vast und ehk kinni
Su süüta silmale,
Siis tikuks see sõnake valus
Ka unenäosse.

13.

Õrn vesilille vaatab
Kui unistes järvesta.
Kuu kuldane tervitab teda
Sääl armuvaluga.

Lill häbendes pääkese peidab
Siis jälle laenete vees —
Sääl näeb ta kahvatand kuukest
All oma jalgade ees.

14.

Sul kallid kivid ja pärlid,
Sull kõik, mis ihaldab meel;
Ja sinised siidisilmad —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?

Su sinistest silmadest ammu
Ju laulusid laulnud mu keel,
Neid laulavad tuhanded põlved —
Mu vaimu, mis tahad sa veel?

Su sinised silmad on saatnud
Mull ahastust eluteel,
Mu ilu ja õnne nad riisund —
Mis tahad, mis tahad sa veel?

15.

Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Sa ise ju kihvti kalland
Mu õitseva elusse.

Täis kihvti mu luuletused —
Kuis võiks see ka teisite?
Mull südames madusid palju,
Ja sina, mu kallike!