Serbia muinasjutt.

Kaugel Serbia mägisel pinnal
Nuttis oma kauni peiu rinnal
Ennemuiste kena Serbia piiga,
Sest et tema kallikese kaisus
Surmav tõbi päevast päeva paisus
Tehes põdejale valu liiga.

Neiu otsis mõndasugust rohtu,
Vähendada ei võinud üksgi ohtu,
Suureks kurvastuseks see siis hinge heitis,
Keda tema armastan’d nii kaua –
Sõbrad tulivad ja kaev’sid haua,
Mis ta keha muru rüppe peitis.

Eemalle säält neiu ei saan’d sammu,
Leinamises närtsis tema rammu,
Langes viimaks surnult haua sõrva;
Uuest’ haud veel kord lahti aeti
Ja siis neiu surnukeha maeti
Oma armsa kallikese kõrva. –

Ajad läksid lennul. Nooremehe
Haua pääle asus kaunis ehe:
Kena kuusepuuke hauast tärkas,
Ning ta kõrval kosutavas vilus
Neiu kalmukünkalt imeilus
Roositaimekene mullast ärkas.

Kui siis kumbgi ajajooksul suurdus
Sala sõprus nende vahel juurdus,
Nähti endist armastuse paela:
Kalmukünkal kasvav roosineiu,
Tundis ära oma kuusepeiu,
Langes armastuses tema kaela.

Nüüdgi Serbias kuuse ümber keerleb
Roos, puud kaisutades üles veerleb
Ja ei taha lahkuda tast sugu.
Kalmukünkad kadun’d, ei tea kuhu.
Ainult aga Serbia rahva suhu
Jäänud hale armastuse lugu.

M. Kampmann.

Postimees nr 204, 21. detsember 1891, lk 2.