Kukk sõnnikut kord lõhkus jalgega,
Ning leidis pärlitera hunikust
Ja räägib: “vaata tühidust,
“Kus peaks küll tema kõlbama?
“Kas pole rumalus, et kallis peetaks teda?
“Kuid odra-tera üle võin ma rõõmustada:
“Ei sära nõnda ta, kuid kõlbab toiduks.”
Ma mitu venda
Ka nägin otsustavat nõnda:
Mis nad ei aru saan’d, sai neile laiduks.

Krõlovi järel M. Pukits.

Postimees nr 61, 16. märts 1892, lk 2.