Kui teaks need lilled lehkavad
Kuis haavatud süda mu sees,
Siis nutaks need õied ilusad
Kaastundmusest tõesti mu ees.

Kui teaksid metsas ööpikuid,
Kui kurv ja nii haige mu meel,
Siis hõiskaks need õhu laulikud
Mul kosutust hellalt mu eel.

Kui teaks kuldtähed taevalla
Mis haledust tunneb mu rind,
Siis tuleks nad kaunid ja kõrgelta
Ja trööstiks tõest’ armsasti mind

Ei tea loodus, ei metsa lind,
Vaid inimen’ mõista mind võib;
End looduse kroon kaasteades mind
Veel armuta haavata võib!

Heine järele E. Aun.

Postimees nr 59, 27. mai 1889, lk 2.