Kui näed üht hinge kannatavat valu.
Ja leina, häda ilma otsata –
Kes teab, kuis löpeb kord ka Sinu elu –
Talt ära pööra uhkelt palet sa.

Kui tal ka süüdi omast önnetusest,
Oh ära möista kohut teravalt,
Kui ka tad juhtis toorus, trotslik meelsus,
Tal näita halastust veel heldemalt.

On see siis tema süü, et noores hinges
Ju lapselt pattu külvas kuri ilm?
On sinu tegu, et su elukoidul,
Sind valvas vaga ema armusilm?

Kui vöid sa mõista saatus-juhtumisi
Mis tumedalt ja kirjult kujutud.
Kust tead vaese hinge viletsusi
Mis eksiteele teda törjunud?

Ümberpannud E. Aun.

Linda nr. 21, 6. juuni 1896, lk 322