Maikovi järele.

Taat silmitses koltunud lehti,
Mis vahtralta varises tuul;
Tal pisaraid silmades nähti,
Ehk kaebel ei avanud huul.

Ning pojapoeg lehtedest teadis
Küll punuda vanikut hääd;
Ta vaniku korrale seadis
Ja ehtis siis taadikse pääd.

Taat imestas ilusat ehet,
Ning huuled tal naerule lõid,
Ta unustas ära, et lehed
Tal surma teaduse tõid…

O. Hinzenburg.

Postimees nr 193, 3. september 1896, lk 2.