Krõilovi järele A. T õ e l e i d.

“Mis mühin, kohin siin! Mis kole kõrval!”
Nii vihma sõimas kivi põllu sõrval:
“Ja kõik, eks vaata, rõõmu tundvad temast!
Nad nagu kallist kaimu kaua ootsid.
Mis hääd nad õige märjast mehest lootsid?
Ta paaril tunnil lõppis sahisemast.
Oh võtaks ilm ka mind kord tähel’ panna:
Ju mitu põlve siin ma vaikselt seisan;
Ma rahul, kuhu soovid, viska, kanna;
Kuid tõsist tänu hirmus vähe leian.
Ei kaebdus tõeste ole tühine,
Et ilmas õiglus hoopis väetike!”
— “Suu kinni!” ütles tale ussike:
“See loik siin, kui küll vähe aega sadas:
Vaat’, peletatud siisgi põud,
Ju viljaväljal tõine jõud,
Ja põllumehel kindlam lootussõud;
Ent sinuga on põld ja rahvas hädas.”

***

“Ma teen’sin kümneid aastaid!” kiitleb mõnigi;
Kuid, nagu kivist siin, ei kasu kübetki. —

Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 45, 8. november 1895, lk 357.