Arabia laulu järele P. Grünfeldt.

Gangese jõe kalda pääl
Kord kõlas rõõmus lauluhääl:
Kilvani oma ainust last
Sääl hoidis hõlmas hõrnemalt.
Laps ema õrna rinna naal
On nagu täht, mis taeva raal.
Kilvani noor, laps nagu õis –
Kes armsamat küll näha võis!
Kes nägi neid, kuis nad nii ihkvad,
See pidas mängijateks lasteks mõlemad.

Kuid inimesele on saatus kuri,
Rõõmus muutub mureks kiireste.
Kilvani lapsukene suri,
Ta ainus, armas lapsuke.
Ta jumalad kõik appi palus,
Öö läeb, öö tuleb jälle teel,
Ja ikka otsatumas valus
Kilvani last peab hõlmas veel.
Ta oma hinge annaks ära,
Kui näeks veel lapse silmasära …

Kuid asjata on kõik ta palve,
Ei keegi võida surmasalve.
Tal viimaks tuleb mõte meele,
Ta võtab lapse, tõttab teele;
Kui jõuab Buddha ette nii,
Ta langeb sinna põlvili.

Ja Buddhale kõik kaebab ta
Ja palub: “Buddha, halasta!
Ei palu muud ma sinu käest,
Mu laps ta päästa surma käest!”
Ja suud ta annab häegeste
See juures oma lapsele.
Sääl kõlab läbi õhuvalla
Siis kõrge Buddha otsus alla:
“Üht lotoslilli too sa mulle,
Kuid selle juures ütlen sulle:
Lill peab kandma varrella
Üht paela, mis on majasta,
Kus ühtegi veel pole surnud ära!”

Täis rõõmu maast nüüd üles kargab ema
Ja jookseb ruttu jõe kaldale …
Lill käes ja süles laps, nii tõttab tema
Nüüd onnist onni, lossist lossisse: –
Kuid igal pool ju küsimise pääle
“Kas on siin majas surnud kedagi?”
Ta kuuleb ikka ainsa, aisa hääle:
“Kes loeb neid? Siin surnud paljugi!”

Meelt äraheites taipab nüüd Kilvani
Ja jälle sammub Buddha ette ta,
Auukartuses sääl kumardab ta maani,
“Oh vägev Vaim!” ta hüüab valuga,
“Miks naljatad, kui ema süda valus,
Ei surnut puudu ainumasgi talus?!

Ja jälle kõlab läbi õhuvalla
Nii mahedaste Buddha otsus alla:
“Ma olen vastanud, miks nutad, naine,
See saatus i g a l inimesel seisab eel.
Ei tagasi või sinu last ma anda,
Su kohus on kõik kannatlikult kanda!”
Ja Buddha jalge ette paneb maha
Kilvani lapse ning ei karta taha.

Olevik nr. 43, 26. oktoober 1892, lk 886.