Vene luuletaja A. Puschkin’i järele: J. Jänes.

Ta vastasele tormab sellga
Ja võidab süita kasaka.
Virk hobu on ta vara, rikkus,
Truu seldsimees, sell teede pikkus
Ei suuda jõudu vähenda.
Ja kaval ratsanik ta turjal,
Kui näeb teekäijat, lennul mäelt
Ta seisab seal: “Võit heal ehk kurjal!”
Hoop rasske langeb tema käelt.
Teekäijat, kes veel imeks peab,
Kui tuul arkaaniga ta veab.
Ta virrka hobust sellel teel
Ei keela kuristik, ei mägi,
Siin soo, seal tihe padrik eel,
Kõik võidab nagu ime vägi.
Ta võiitu näitab näitab vere rada,
Mis steppi võtab punastada.
Ees jookseb jõgi vahutes;
Ta tormab sisse! Vangil mõttes:
Und viimast otsi voode sees,
See tühi kiirelt läbi tõttes
Neid kannab tugev loom kui nool,
Jo kallda peal nad teisel pool.

Ehk ujub vees üks okste kand
Mäelt alla, mis ehk takistada
Tserkessi võib, jõest läbi saada:
Ta haarab seda; stepp ja rand
On tume, öösel kuud ei ole.
Tserkess nüud kännu arudel
Sõa riistad riputab, siis annab
End voode hooleks; kiiusel
Voog vahutes kõik alla kannab
Ja udu peidab. Kose heal
Küll kuulda, midagi ei näha.
All laagris jõe kallda peal
On ksssakad. Vee rüppe maha
Nad vaatvad; vahus pimedas
Tserkesse jo sõja riista võttmas.
Mis, kasak, mõlgub nüid so mõttes?
Kas lahing, kus sa teiste reas
Said kiitust, vaenlast vastu võttes,
Ehk kodu, omaksete seas?
Kõik tühi uni! Jumalaga
Sa jäta vaba kodu pind,
Donn, isamaja lõbus, vaga,
Sõa tee ja armukese rind:
Tserkess jo ronis sala randa,
Ta vibult vuhiseb jo nool;
Jo langeb kasak, – kalmu hool
On, verist ohvrit vaikselt kanda.

Kui aga istub puhke ajal
Tserkess auulis, lustitas;
Ta seda sõidus vaenu rajal
On tuha hunik õõgumas:
Kui rändaja siis hilja, tõttes
Öö varrju otsib väsind teel,
Siin kartes näeb ta tule eel,
Siis lahkusega vastu võttes
Hoolt peremees nii ellalt kannab.
Ja suitsund telgis vaiba all
Teekäijat ootab magus uni,
Kus puhkab keigist homikuni.
Siis tõttab uuest teele ta,
See lahkus jäeb tal mäleta.
Kui olli lustiline pidu
Mäe lastel, noortemeeste salk
Siin mängis. Vahvus, võidu idu
Neil olli mängu parem palk;
Ja nähti kotkast kõrges õhus,
Siin vibu nool jo vuhises:
Õnn sell, kes saagi maha rõhus.
Siis jälle mäele ridades
Nad hüppasid kui hirve kari,
Mis keegi ei või taltsitada;
Pea kohal kerkis tolmu vari,
Kus tõt’sid sõbrad seldsiga.

Kuid igav sündmus sõjalastel
On mäng ja elu ühtlane,
Ei võitnud arva toorel astel
Siin valjus õrna tundmuse.
Ja meeletumas vallatuses
Siin tollmu veersid orrhe pead,
mis noored võitjad uhkustades
Veel rõõmu kisal kiidavad.
Kõik seda mitmet karrva mängi
Siit venelane silmitses.
Kord olli aeg, kus kuulsus sängi
Ka tema leekvalt jänunes.
See aeg jo ammu olli läinud,
Kus sõbradega seltsis ta,
Ta olli rohket rõõmu näinud:
Surm ees veel seisis oodata.
Ta mõtles sellest mitu tunndi,
Küll mäletas ta endsest a’ast.
Kus tundis õnne sooja sunndi;
Nüid varjud ainult pimedast
Tal virvendavad pettes sillma.
Nii tähelpannes vaatles ta
See lihtsat, esialgset illma,
Mis metsikult siin täitis maa.
Kõik mõtted vaikses südames
Ta peitis, uhkelt vankumata.

Ta seisis kindlalt teiste ees.
Tserkessid vaatsid imestades,
Neid liigutas ta raudne meel,
Nad kinkisid tall elu veel,
Kui orrje tappes aeega viitsid
Ja oma saaki uhkelt kiitsid.

Teine jagu

Sa tuntsid seda õrrna nägu
Ja pillku puhtas helluses,
Kust hoovas arm ja süita tegu,
Kui põlvitas ta sinu ees;
Ta öösel istus, õnne kandes,
Suud palavalt so suule andes.
Ka kuulsid sa ta õrrna healt,
Kui lausus: Vang, mo armsam illmas,
Kui kaua tagad tumedalt
Veel ohata? Oh lase sillmas
Õnn hiilgadda; ta unusta
Su kodu koht, su isamaja:
Mo rinnalt rahu leiad sa,
Meil paradiis ka kõrbe raja,
Ma suga ilma ottsa läen!
Veel pole iial minu sillmi
Tserkessi huuled musutand,
Ta öösel mööda varju illmi
Mo ligi pole aset saand.
Ma kuulus kui üks armuta
Neid ilma õrna tundeta.
Mu elu saatus on mul teada:
Mind isa, vennad tahavad
Auulis, võeras, paari panda,
Sest kulla eest mind müivad nad.
Ma põlgan teda! Paluda
Ei vennda, isat suuda ma,
Kui lõpeb lootus, elu võtma
Ma kihvti, odana saan tõt’ma.
Sind aga üksi, võeras mees,
Ma suudan kanda südames …
Vang vaatas tummalt, kahetsedes
Kirgliku neiu pallgeli,
Ta süda seisis rasskes mõttes,
Kui märkaks neiu tundmusi.
Kõik unustas ta; lendval käigil
Läind aeg tal ilmus sillme ees,
Kord hiilgas silm tal niiskel läigil,
Kuid nagu tina südames
Tal armu valu vastamata.
Ta viimaks neiul rääkis ka,
Mis pidand kannatama ta.

“Mind unusta, su auustust võita,
Ma arrmu vastata ei saa.
Miks minule end tahad köita:
Teist noortmeest omaks nimeta,
kes seda aset küllalt täidab,

Kus minu süda kurb ja külm,
Kell sinu õrrnus õnne näitab,
Su pehhme pilk kui püham ilm,
Kes aru saab su armsaid sõnu,
Neil tunneb taevaliku mõnu! –
Ma aga ilma lootuseta
Siin närtsin kiirde ohvrina,
Need jäljed hinge torrmidest,
Mis näed, õnnetu armastusest.
Mind jäta – ja mu kurrba saatust
Sa osavõttes kahetse!
Miks ennemalt su õrrna vaatust
Ei ilmutanud minule, –
Miks siis, kui kuristiku kohal
Vaim, lootust kantes, värises,
Kui tuul mind kandis maru mühal
Ei illmunud sa minu ees!
Siis piiga heal veel elustanud
Mind oleks hauas, pimedas;
Siis uskusin ma lootust veel
Ja joovastavaid vaimustui,
Siis mere kohin, linnu keel
Mu meelel tõivad mõlgutusi, –
Nüid aga hilja, kõik on jäenud
Must maha mures, igavas:
Külm, kivistatud nüid mu tundmus,
Kus sureb iga õrnem sundmus.

Kui rasske on see surnud huultel
Veel elav musu vastata,
Õrn õhk sealt lahkund tormi tuultel,
Silm peidab valu pisara!
Kui asjata on, uinund tundes
Veel äratada elustust,
Kõik ihaldus sealt läinud lendes,
Ei ava iial elavust! …

Kui aeega mööda, siiski õrnalt,
Su suu mo huultelt musu joob,
Ja kui sind kutsub minu kõrvalt
Tund, mis sull lahkumist m’ust toob,
Sul armu aeg nii ruttu lendab, –
Siis mina mõttes, arm mind piinab,
Kui unes, oma ees siis näen
Üht kuju, armsat igavest;
Tend hüian, siiski kurvaks jäen,
Ma vaikin, kandund ta mu eest.
Ma unustuses sinus, teda
Mu kaenla võtan suruda,
Tal pisaraid siin valan ma.
Ma üksi, siis mu kõrval ta,
Mind igal pool ta vari saadab,
Mu vaeese hinge vaeva vaadab.

Mu ahelad sa aga jäta
Mu kanda üksi, südames
Las’ valu aimdus puutumata
Veel ennast tröösti silmavees.
Mu valu jauta on sul karm,
Sa seda jõua – lahkumiseks
Mul kätt veel anna. Naiste arm
Ei leina kaua lahkumist, eks
Ta kaub pea, loob igavust,
Õis nõuab uuest armastust!” –

Huult avades, kuid pisarata
Neid istus noormehe ees;
Ta tume pilk, nii eluta
Käis vangi peale noomides.
Kui vari kahvand, vangi kätel
Külm käsi seisis, viimaks ta
Sai vahet tunndeil haledatel
Ja alga kurva kõnega:

(Pooleli.)

Linda nr. 6, 15. juuli 1889, lk 273, 274, 275, 276, 277