Öö vari on ilma üle,
Suur meri kõik udu sees…
Sääl kohiseb laenete süle —
Ja midagi valendab vees.

Mu juurde laenete kaisust
On ilmunud mereneid,
Tal rinnad pääsevad paisust:
Loor langeb, mis kattis neid.

Näkk rõhub mu rinnale enda,
On sellest vaeval mu rind.
“Miks pigistad rskelt nendea
Sa, vesineitsike, mind?”

 — “Sind pigistan ma, kuis jõuan,
Suud hoian sinu suul;
Ma sinult sooja nõuan,
Sest jahe on öösene tuul.”

Kuu pilvede vahel vilgub;
Ta palgel on uduloor…
“Su silmist pisaraid tilgub,
Sa vesineitsike noor.”

 — “Ei tilgu säält pisaraid praegu  —
Ehk silm mul küll on märg:
Veest tulin ma hilja aegu —
See — selle tagajärg.”

Ja kajak karjub kui nutul,
Kõik meri on kihamas.
“Su süda tuksub nii rutul,
Sa merehaldijas!”

 — “Mu süda tuksub, ma tean;
Ta tuksub, kui tormi sees,
Sest et sind kaisus pean,
Sa asrmas, kallis mees.”

H. Heine järele Jakob Tamm.

Uus Aeg nr 66, 30. detsember 1899, lk 2.