Vaat vaiksel järve kalldal
Üks kena ajake,
Ning selle aja keskel
Üks veike majake.

Seal lihtsas kambrikeses
Lapsuke suremas,
Ta voodi ääres pallves
Vanemad vallvamas.

Pea ajas läbi puude
Üks sala kahin käinud,
Ma kuulen tasast nuttu, –
Nüid lapse hing on läinud.

Georg Jägeri järele: Helene

Linda nr. 4, 24. märts 1890, lk 145