Mu armsama omastega
Ma kokku sain reisi pääl…
Ta õeke, isa ja ema
Mind tundsivad ära sääl.

Nad nõudsivad, kudas ma elan,
Kus olen juba käin’d…
Ei olla ma sugugi muutund,
Näost olla vast kahvatuks läin’d.

Ma vanade tutvate järgi
Siis pärisin agaralt,
Ja väikese koera järgi,
Kes haukus mahedalt.

Ma nõudsin ka armsama järgi,
Kes mullu sai mehele…
Ta olla ju maha saanud,
Nii vastati minule.

Ja soojalt ma soovisin õnne
Ning ütlesin, täis hoolt,
Et tuhat tervit talle
Nad viigu minu poolt.

Säält õeke hüüdis sekka:
“Koer, keda te nägite,
Sai suureks ja läks hulluks,
Ja visati Rheinisse.”

On õde mu armsama nägu,
Ja nimelt, kui naerab ta…
Seesuguste silmade pärast
Nüüd õnnetu olen ma.

H. Heine järele J a k o b T a m m.

Uus Aeg nr 42, 1. oktoober 1899, lk 3.