Kord vana kriim-silm, lamba varas
A’as kondi kurku… Paras! paras!
Ju surma kutsar kiirel sammul
On liginemas hundi kannul…

Seal astus pika-noka pappi,
Kurg, ahnepäitsukesele appi:
Ta ajas hundil kurku kaela
Ja tõmbas välja luise naela.

Nüid enam hunt ei ähkin’d valus;
Tal tohter vaeva palka palus.
„Ve-he! või see eest vaeva palka?
Oot’, oot’, sa, tänamata!… malka!

Või tema seda veel ei teagi,
Et mina kink’sin talle peagi? – “
Nii tõstis kriim-silm riidu, kära:
„Kas ükskord ju saad emal ära!…“

Vabalt Krõilovi järele O. Neufeldt

Eesti Postimees nr. 14, 13. aprill 1891, lk 3