Ojas hoovas vaikne vesi,
Kaldal kauni neiu käsi
Õrnaist õitest pärga punus.
Hellal häälel suu tal sõnus:

“Kallim, kaugelt, sõua, jõua,
Siit sest lahkest lainest juua
Kosutust saab kuivan’d suule,
Magusaks teeb musu huule.”

“”Kesse teab, ehk see ei lähe,
Mul kui hirm ta eest on vähe!””
Varjult vastuseks tal tuli,
Igatsetud säälgi oli. —

“Kudas? Miks ei sina julge?
Ojake ju hõbe-selge,
Ei või sünnitada paha
Ega mingit kahju teha!”

“”Selge küll ja värske, hea,
Aga siisgi — mine tea:
Kui su silm ta sisse vaatis,
Va’st ka nõidus’-väge saatis.””

Poola laul, vabalt eest. Julie.

Postimees nr 43, 21. veebruar 1892, lk 3.