Ehk raskesti koorm pääle lasub,
Kuid vanker veereb kärata.
Hall vanake – aeg, pukil asub,
Oh vankert kindlalt juhib ta.

Rind paisub rohke õnne sunnil,
„Las’ käia!“ rõõmsalt hüüame,
Kui vara hommikusel tunnil
Meil algab kaunis sõidutee.

Ju lõunel väsimus meid võidab –
„Oh tasamini!“ palume,
Kuid vanker vanaviisi sõidab
Siin üle orge, küngaste.

Ja õhtul vagusi me jääme,
Sõit tuimaks ju on teinud meid,
Nii suikudes me öösse lääme, –
Aeg aga ajab hobuseid. –

Pushkini järele H. Annila.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 30, 24. juuli 1897, lk 240 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)