Kui mõnel auu ja vägevust
Ning peas rohhkest rumalust,
Siis sant, kui säärases ta on veel headust.

***

Kord osaks elevant sai metsa valitsust.
Ehk muiste elevant küll targaks loomaks loodi,
Kõik sugu ju ei ole aga ühte laadi;
Mei’ valitseja vaat’ mis moodi:
Ta kehast paks,
Seal juures siiski saks;
Ja mõttes ta ka krpsel’ õiigust tegi.
Seal hea valitseja nägi,
Kuis lammbad hun’te peal’ kord kohhtus kaebasid
Ja metsa vanemalt siis kaitsmist palusid.
“Te’ kelmid!” elevant noomib hunta juba,
“Kes röövida teil andis luba?”
Kuid hundid paluvad: ““Meid isand vabanda!
Ehk mäleta, et kasuk-nahhku meile
Sa lubasid ju lammbalt pärida.
Sest midagi ei ole viga neile:
Üks ainus lammba pealt on tarvis nahake!
Kas tõeste liiaks siis piaks olema neil see?””
“Kui nii, siis ühe ainsa naha
Teil’ luban iga lammba käest,
Kes leppi sellega ei taha,
Sell’ rohhtu leian omast väest.”

Krõilovi järele. M. Ollino.

Linda nr. 11, 1. november 1889, lk 474, 475.