L. Uhlandi järele.

Eluaeg on käsi käinud
Ebatähel veidrasti;
Tihti oleks korda läinud
Karva päält tal mõndagi;
Õnne-tähed oleks parem
Naeratanud temale,
Oleks teda tunni varem
Ilmal toonud emake.

Ta suur sõja kangelane
Oleks olnud viimati:
Julgel mehel tulevane
Suu ju paistis selgesti;
Juba oli sõja käras
Tema tõusev võidumees,
Kui tal tormi-jooksul säras
Rahu-lip just nina ees.

Ebatähe pulmad ligi,
Pruut kui roosi oksake,
Kuid sääl tegi häbi-higi
Keegi rikkam temale.
Õnne pidi saama tale
Veelgi leses emandas –
Kohe ilmus lagedale
Surnuks peetud abikaas.

Rikkaks oleks ta veel saanud,
Kaubaga Amerikast.
‘Poleks torm ta laeva a’anud
Karile veel sadamast.
Ise tabas laentel laua,
Ujus seega mäele säält –
Siisgi leidis meres haua
Libisedes kalda päält.

Kahklemata pidi taeva
Saama vaene õnnetu,
Aga veel tal tegi vaeva
Vanapagan, paraku,
Kes just tema tee pääl valvas,
Mõtles: läheb tarvis mull!
Kõrgist temal kinni salvas,
Jooksis põrgu nii kui hull.

M. Neumann.

Postimees nr 91, 24. aprill 1896, lk 2.