(S. Sofanovi järele Venekeelest.)
Ma hommikul sind ootsin; süda kurtis
Ja igatses sind kodu tagasi,
Kuid hommik kadus, asjata ma lootsin —
Sa hommikul ei tulnud ometi.
Siis ootsin ma sind terve suve päeva —
Kõik lilled õitsesid, kui ootaks ka,
Kuid lilled uinusid, läks päike looja,
Ja ometi ei tulnud veelgi sa.
Siis ootsin sind, kui eha heljub ilma,
Nii õrn ja mahe soojal suve ööl,
Kui rahu väsin ilma võtab hõlma, —
Kuid videvikul sa ei tulnud veel.
Sääl tuli öö ja eha kustus taevas,
Ilm uinus vaikselt une rahu sees —
Mu hinge sala soovidel ja palvel
Nii õrn ja noor, mu kallim, tulid siis.
Kuu nagu kullatas su siidi juukseid
Ja käe sa sirutasid minule;
Mull’ avas ilm, täis armastust ja õnne —
See õnn ja armastus — kõik unes oli see!
V. Rosenstrauch.
Sakala nr 40, 6. oktoober 1898, lk 3.