Grahvinna E. Rostoptschina järele Vene keelest g.

Võib olla, ehk mu hinge õrnad ihad
Ja salasoovid asjata?
Ehk sunnivad päälinna peod ja pühad
Mind tema meelest lahkuma?
Ehk ammu ju ma unustatud ära,
Ei ta mind meelde tuletand?
Ehk pettis mind ta silma põlev sära.
Ilma et ta mind armastand?

Võib olla, ehk ta üksnes naljaks tegi.
Mis mina tõeks pidasin?
Mis minu silm ta olemisest nägi,
Ma armastuseks arvasv in;
Mis minu kõrta kõnest ial kuulis.
Ma armuvandeks aimasin;
Ja helises üks sõna tema huulis.
Kui püssiroht ma põlesin.

Mu hellast ihast hele leekiv luule
Mind täitis ime võimuga:
Mis süda tundis, seda salgas huule.
Kuid hingest olin tema ma.
Kas nägin unes ma, või võtsin tuulest,
Et ta mind armastada täib?
Ei tea ma! Kuid kõigest kuldsest luulest
Jäänd üksi see: Ehk olla võib!

Jekaterina Rostoptšina (1776-1859)