Jumal on meie kindel linn
Ja kilp ja möek ning oda:
Ta aitab oma rahvast siin
Ta kaitseb oma koda,
Ehk pölegu meil eel
Vaenlase viha meel,
Ehk suur ta kavalus
Ja hirmus tugevus,
Et pole maa pääl sarnast.

Ei saa küll meie omast väest
Vaenlase vastu pandud,
Kuid tema vöitleb meie eest,
Kes Isast meile antud.
Sa tunned teda vist?
Ta nimi Jeesus Krist!
See Issand Seebast,
Muud pole Jumalat,
Saab meile vöidu andma.

Ehk olgu ilm täis kuradid,
Kes tahaksid meid neelda,
Ei karda meie kedagi,
Neid Jumal tahab keelda!
Ehk kurat mässaku
Ja vihas turtsugu,
Ei siiski vöimust tal,
Sest ta on kohtu all,
Uks söna lööb ta maha.

See söna ikka seisma jääb,
Ehk müristagu pörgu:
Ehk maa ja taevas hukka läeb,
Ei Jeesu kirik nörgu!
Ei vötku kurje nöuu
Meilt ihu, vara, auu:
Et mingu igavest!
Ei saa nad kasu sest:
Ta riik jääb siiski meile!

Martin Luther 1483 – 1546.

Amerika Eesti Postimees nr 1, 1. märts 1897, lk 1.