Ma seisan aknal vaadates,
Kuu paistab lahkeste.
Ja armsaid kiiri saadab ta
Mull otse toasse.
Sa vaene narr! – Miks vaatad nii
Sääl armsa palgega?
Või arvad õige viimati
Et sind vast vahin ma?
Ei tulnud mitte meeldegi
Su pääle vaadata!
Käi oma teed sa edasi,
Mis muulle puudud sa?
Sääl majas teise korra pääl
Mu kallim elamas,
Ta pärast ainult olen ma
Siin nõnda vahtimas.
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 8, 19. jaanuar 1888, lk 2.
Kui rohelise võlvi all
Ma kõnnin metsa sees,
Kus uhkeis lehtis tamme all
On lilled õitsmas ees.
Ja puude lehtis ladvadel
On laulmas linnu-koor.
Ja mesilasi õiedes
All varjab lilleloor.
Ei liigu lillel leheke,
Ei oksad pärna puul.
Vaid näha, nagu uinuksid
Nad, õrnad, õiekuul.
Või magavad nad tõesti
Nüüd talve unes veel?…
Ka ise uinun mõttisse
Ja ärdaks läheb meel.
Nii mõttis oja vaatan ma
Kuis kohab kiirusel.
Kuis hõbe laened veerevad,
Ta kitsail kallastel.
Kui tõttaks pilve varjudel
Nad suisa järele.
Mis taeva telgil ujuvad
Nii kiirest üle vee…
Nii tõtsin noorus soovidel
Ka järgi kõigest väest.
Nad nagu lendvad varjudgi
Mul kadusivad käest…
Kuid mälestused, vaiki nüüd,
Mull läinud meelest see;
Et ainult unustama kõik
Ma tulin metsasse…
Petöfi järele J. Parv.
Postimees nr 5, 11. jaanuar 1888, lk 2.
Sándor Petőfi (1823 –1849)
Petöfi järele Jaan Parv.
Ema, ema, vaene ema,
Kõige armsam emake!
Elu ega eilm ei saada
Troosti sõna sinule.
Noa kombel lasksid laevast
Lootustuvi lahti sa;
Kas ei õitoksal juba
Tagasi ei tule ta?
Ei su viimne soovimine
Täide lähe ialgi,
Ei su poja silmavesi
Niisuta su palgesi –
Niisuta su surnud nägu
Viimse soojendusega –
Armukese haua pääle
Silmad k u i v a k s nutnud ta!
Olevik nr. 41, 14. oktoober 1891, lk 837.
Petöfi järele Jaan Parv.
Ma mõelsin järel’ kõige tee
Kuis ema tereta’,
Kui teda vaatma tõtates
Ta tuppa astun ma.
Mis ütlen sulle, emake,
Nii üle mitme a’a,
Kui käed mu järel sirutad
Sa välja armuga?
Nii mõnda soovi südamest
On välja mõeldud mul –
Kuid aeg lääb siisgi igavaks,
Ehk hobu lendab küll.
Ma astsin tuppa … tormiselt
Mind tõmbas kaenla ta;
Ta rinnal tummalt rippusin
Kui vili oksalla.
Olevik nr. 28, 15. juuli 1891, lk 577.
Petöfi laul. Joh. Liivi tõlge.
Kui udu sulge
Torm lennutab,
Nii kiirelt julge
Poiss ratsutab.
“Kust nõnda kiirelt
Kälimees?”
“Just küla piirelt
Siit tükk maad ees;
Suur hobukari
Sõi vainu pääl;
Selle musta sälu
Ma püüdsin sääl.
Ma koduta, maata,
Kus olen, kus käin;
Linn praegu peab laata,
Sääl sälu müün.”
“Pea, sõber, pea,
Ei lähe nii!
Sälg minu, tea,
Anna tagasi!
See kari minu,
Mis nägid eel;
Suur õnn, et sinu
Ma leidsin veel!”
Ei varas vasta,
Ei kuulagi,
Kui tormi tuul ta
A’ab edasi.
Siis korraks keerab
End kaksiti
Ja teisel hüiab
Ta troostiks nii:
“Jää priiks mu rada,
Ära pääle käi,
Sul hobusid sada
Veel üle jäi.
Üks ainuke süda
Mul tuksumas,
Ja selle su tütar
Mult varastas.”
Olevik nr. 9, 3. märts 1892, lk 201.
Petöfi järele M. Pukits.
Kallikene, sina räägid
Palju minu häädusest, –
Minu häädus aga võrsub
Välja sinu südamest.
Maapind kannab kaunist vilja,
Kuid kas oma jõuuga? –
Ühtgi kõrt ei või ta kanda,
Kui ei päike naerata.
Olevik nr. 6, 7. veebruar 1894, lk 136.
Üks viltu vajund majavärk
On ilm … täis kitsaid käikusid;
Kui sirgelt tahad käia sees –
Siis taod pääga talasid.
Noh, kumarda, kui kitsas käik
Ja lagi vajund madalaks.
Ei! parem puruks peksan pää,
Kui sirget selga painutaks.
Petöfi järele J. Parv.
Linda nr. 47, 16. november 1899, lk 765.