(Edelmann’i järel.)

Nüüd magab maa, sest valge kate
On tema üle lautud;
See pole mitte surnumate,
Ta kevadest saab kautud.

Ja nagu lapsuke, kes hellast’
Saab emasüles hoietud,
Nii hingavad ta kaisus hellast’
Kaa lillelapsed kaetud.

Seal näevad und nad hõrnast õhust
Ja päik’sepaistest, tähtest, kuust,
Ja näevad: paljad lillepõhust
On aasad; lehed kadund puust.

Nad kuulevad, et linnud laul’vad,
Et ojas laksub laeneke,
Nad liblikate juttu kuulvad,
Ja sumiseb meelinnuke.

Nüüd lillekesed pead kaa tõst’vad
Ja näevad ilu siin ja seal,
Nad unenägu näevad lõpp’vad,
Sest vaata – kevade on seal.

J. Leppik.
Kündja nr. 12, 20. märts 1885, lk 72