A. V. Koslovi järele.
Rohi hakkab sügise
Kolletama;
Murest kuivab nooruke
Nõndasama.
Kuhu tema südidus
Nõnda kadus?
Kus a kõne osavus
Mis nii ladus?
Kus see hiilgus lokkidest
Kadund ära?
Kus ta kotka-silmadest
Jäänud sära?
Ah, ta lokid ammugi
Halli karva;
Välgub silmas tuluke
Väga harva.
Tema tormav süda sees
Vaikinenud, –
Terve noor ja tubli mees
Vananenud.
M. Neumann.
Postimees nr 223, 10. oktoober 1896.