Venekeelest –rgn.
Lihtne laanelilleke
Sattus lillekimbusse
Milles õits’vad näälik’sed
Lopsakad ja lõhnased.
Näälikene lõhna andis
Lihtsa laanelillele;
Tululine tutvus kandis
Kasu nõuda kõigile.
Olevik nr. 40, 3. oktoober 1895, lk 950.
Rubriigiarhiiv: –rgn.
Sind armastan
Prantsuse k. –rgn.
Sind armastan ma kuni lilled ilul
Veel sinu kodu õied ehivad,
Ja kuni kuldsel kevadisel vilul
Veel linnud leht’des armust laulavad.
Sind armastan ma, kuni tähtesära
Veel õhtal hoovab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päevale.
Sind armastan veel siis, kui truuduseta
Sa armuvande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.
Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594.
Tondid
A. Puschkin’i järele –rgn.
Pilv, see tormab, pilv, see keerleb,
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb, veerleb;
Pime öö on otsatu!
Sõidan, sõidan laual luhal,
Kellukene kõliseb …
Hirmus, hirmus tormi uhal
Sõita – lumi keerleb, keeb!
Hei, las’ käia! … “Jõudu pole,
Isand, raske hobustel;
Silmad matab tuisk mul kole,
Lumi lasub lausa teel.
Jäljed kadund! Mis nüüd teha!
Teelt me eksind eemale!
Tont meid juhib, see on näha
Keerleb, veerleb kaugele.
“Vaata, sääl ta tantsib, kallab,
Puhub, sülgab silme mull’;
Vaata, sääl ta orgu kallab
Hirmund hobu eksiteel;
Sääl ta pistab lumest pea
Võera verstapostina;
Sädemena vilgub, pea
Kaob pimedusse ta!
Pilv, see tormab, pilv, see keerleb.
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb veerleb,
Pime öö on otsatu!
Käia jõudu enam pole;
Järsku vaikis kelluke;
Hobud seisvad … – Näe, mis kole
Kogu sääl! “Vist hunt on see.”
Tuisk, see tormab, tuisk, see hulub,
Hobused ju norskavad.
Vaat’, ju eemale ta silub,
Silmad aina hiilgavad!
Hobused ju jälle sõitvad;
Kõliseb ju kelluke …
Näe, kus vaimud lausa uitvad
Valgel lumel laiale!
Otsatumalt, inetumalt
Keerleb tondi kari sääl,
Nagu lehed rahutumalt
Sügisesse tuule väel …
Kas neid palju? Kuhu tõtvad?
Haledasti huluvad.
Kas nad kodukäijat matvad,
Nõida mehel’ panevad?
Pilv, see tormab, pilv, see keerleb.
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb, veerleb;
Pime öö on otsatu!
Tondid kari karja pääle
Kõrgusesse keerlevad,
Kohutades kaebehääle
Südamesse saadavad.
Olevik nr. 14, 1. aprill 1895, lk 332.