Sturmi järele I.
P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.
Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.
Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.
Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!
Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!
Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.
Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3