Rubriigiarhiiv: tuvastamata pseudonüümiga tõlkija

Ema

Sturmi järele I.

P o i s s nuttab – ema hellalt hoiab
Ta kallikest küll käte pääl,
Kuid nõder nutust erutatud
Ei taha unest teada veel.

Siis ema laulusid tall’ laulab,
Ja magusamaks saab ta hääl,
Ja üle väikse voodikese –
Koob uni nõidusringi tääl.

Ja kui see viis nii mahelt heljub,
Jäeb vaiksemaks ka nutmine,
Ja väikse kinnivajund silmist
Vee-pisar pilgub eemale.

Siis ara käega hellalt katab
Ta magajat veel vaibaa;
Küll suutleks ka – ei seda’p julge
Vast äratab õrn musu ta!

Ta vaatab tad nii kaua, kaua –
Läeb ära, tuleb usinast’
Ja teeb mis järel’ ei või jätta –
Ta kummardab ja suutleb last!

Siis vajub, tõusvas tänu tundes
T ä i s õ n n e voodi ette ta!
Loeb kindlat palvet tasa sõnal
Ja läheb rahupaika ta.

Saarlane nr 9, 4. märts 1897, lk 3

Laul: Kristuse tulemisest

Viisil: Mu südamest ja meelest.

Nüüd vagad laulge rõemsalt,
Sest armu aeg on käes.
Ju meile tuleb taevast
Auu-Issand, abimees.
Ta madal, tasane,
On siiski ilma toitja,
Kuradi vägev võitja,
Ja surma rikkuja.

Ta sõidab eesli seljas,
On ohvriks meie eest;
Ta tahab olla väljas.
Jääb meile igavest,
Ei kaduvat too ta,
Vaid tahab lunastada,
Ja surres meile saata,
Mis kestab lõpmata.

Ei riiki ega krooni
Siin ilmas otsi ta
Ta jättis taeva trooni,
Ja riiki maha ka.
Ta taha oma auu
Siin varjule nüüd panna,
Ja kuulda Isa sõna,
Ja täita tema nõuu.

Kõik vaesed, vaevalised
Siin kurjal ajalgi,
Kes ristis, hädalised
Siin maa peal olete;
Nüüd julged ommeti,
Tal’ rõemu lugu lööge
Kuningal’ laulu tooge,
Kes teie ülem hea.

M. Schirmer – A. K.

Ristirahva Pühhapäevaleht nr 49, 5, detsember 1899, lk 401.

Tunnistus

Et ammu ju, armas, Sind ihkas mu meel,
Ei ütleda seda veel julgenud keel;
Ma ootasin paremat tundi
Mill’ avaldan südame sundi.

Ei parem tund tulnud, Üks julgem m’ust näis
Ta aegsasti armust Sull’ rääkimas käis
Sa ütlid: “Sind ootsingi, usu!”
Ja andsid seejuures tal musu.

Et hästi ja õrnalt ta armastab Sind,
Ka seda küll aimab ju minugi rind, –
Kuid truimalt mind küll tema
Ei saa ta sind armatsema.

Reinicki j. berg.

Postimees nr 104, 21. august 1891, lk 2.

Mu paleus

Vabalt Kirchneri järele.

Üks hing, kes mu’ga ühendub,
End juhiks kaitseks annab mull’,
Kes igavust mul lühendab,
“Seesama arm, seesama viha Sul!”
Kes rõõmsat mu’ga ühel näol
Et vale kaoks ja et keidis
Meid kinnitaks siin armu jõuul,
Et ühendud meid surm ja torm ka leidis
Ja teed oh Issand juhi Sa!

Jume.

Postimees nr 102, 9. mai 1892, lk 2.

Karskuse sõpradele

(О. Крылов’i mõte)

Kord naaber naabrilt astjat laenuks võttis
Et selles pidukalja valmista’.
Ja rõõmsal meelel kodu poole tõttes
Ta mõtles, nüüd hääd kalja pruulida
Ma võin, sest nüüd ma olen astja leidnud
Mis selle tarbeks just kui loodud näis
Kuid mehike! Ta oli ennast petnud
Mis parata ta vaenekene võis,
Sest astjas oli viin ju ennem seisnud
Ta keetes siis ja põletades katsust
Tast viina haisu eemal tõrjuda
Kuid viimaks nägi, et ta vaev ja raskus
Kõik jäi – ja oli hoovis tuluta.
Sest astjas ei see jätnud paha nalja
Vaid rikkus ikka ära tema kalja.

***
Sest vanemad, te mõistge, saage aru
Ja hoidke lastest nagu tulukest
Te’ eemal v i i n a, ett ta juba vara
Ei võtaks hukka saata õrnakest.
Sest see, kes korra viina ohvriks langen’d
Ei seda naljalt lahti lase ta
Vaid ta on igavesti langen’d, kadun’d
Ja hukka läinud ilma armuta. –

A. T.

Postimees nr 86, 4. august 1890, lk 2.

Õhtu

Ju kustub õhtu päike,
Ju pilved punavad;
Ju tõuseb udu, kaste
Ja lilled leinavad.

Ju vaikib rõõmu helin,
Ei laula linnu hääl,
Sest kostab pilve kohin,
Välk hiilgab pilves sääl.

Kõik loodus mässab õues,
Torm – lehti pillutab, –
Mu süda tuksub põues,
Hing leinab pakites,

Oh süda, nõnda sina
Näed õhtut tulema:
Ka sinu laulu kõla
Jääb rahus hingama.

Göethe järele “mf.”

Postimees nr 86, 1. august 1889, lk 2.

Arm on õndsuseks

“Arm on õndsuseks me meeltel’,
Rikkad meie armura’al!”
Nõnda lauldaks’ tuhat keeltel
Meie hellal Eesti maal.

Kulla sõber, sinu põues
Ka need sõnad kõlavad,
Ootad ihal elu õues
Seda päeva tulevat:

Millal mõrsja kätt sull’ andes
Puna palgil ligineb,
Isa rahakotti kandes
Õnnistust su kätte toob

Hõbeasjad kaasa-andeks
Lehmad, lambad, hobused, —
Oh, meid armastus teeb õndsaks,
Rikkaks meie südamed!

Heine järele – e.

Postimees nr 45, 25. aprill 1889, lk 2.

Suurustus

Kärbes istus härja sarvel,
Tuli põllult temaga,
Vastulendval’ parmuparvel’
Hakkas uhkelt rääkima:

“Teie laisad verekaanid
Aega muidu viidate.
Minul hoopis teised plaanid —
Töölt ma tulen, virgake.

“Mis sul tööks siis?” ütles ruttu
Parmukari kärbsele,
Kes ka kohe algas juttu:
“Põllul meie kündsime!”

Ainetel J. N.

Postimees nr 36, 13. veebruar 1897.

Armsad kujud

Mul oli sõbrannaid, mul oli sõsarad
Lõbusas lapsepõlves, kuldses kooliajas.
Nüüd kadun’d on kõik muistsed armsad kujud.

Oleme naernud, oleme naljatand,
Söönud siis, joonud siis, mängusi mänginud,
Nüüd kadun’d on kõik muistsed armsad kujud.

Sõbranna oli, et paremat polegi.
Ei tast hoolin’d, tad häkist’ ära heitsin,
Tad maha jätsin, otsides armsaid kujusi.

Meeletult uitsin kodumaa pinnalta
Sest kõrbeks mul vainud ja mets mul võõras
Otsides, leian vast ühtgi armsat kuju.

Sõbranna kallis, armsam mul sõbrast,
Miks mu isa majas ei sündinud Sa?
Ühes mälestaksime armsaid kujusid.

Mõned on surnud, mõned mahajätnud
Ja mõned mind äraandnud, kõik minust läinud.
Nii kadun’d kõik on muistsed armsad kujud.

Inglise lauliku Charles Lamb järele M. K.

Postimees lk 14, 18. jaanuar 1892, lk 2.

Jahimees

Schilleri järele K.

Eks sa taha talle hoida?
Talleke on tasane,
Nopib noore rohu päida,
Mängib murul uteke.

“Ella eidekene, mina
Ihkan küti käigil’ minna!”

Eksa taha karja hoida?
Karja sarvel hele hääl,
Karja kaitsejanna käida
Haljendava aasa pääl?

“Ella eidekene, tas ma
Tahaks jahi jänu täita!”

Eks sa taha lillekesi
Kosutada lastega?
Mäel ei meelita sind mesi,
Hirm sääl iga astega!

“Lase õied õilmes olla,
Hoian neid, kui ilmun alla!”

Jahile läks eide armas,
Tuju tõttu edasi,
Oli küti käigil kärmas
Käima kalju radasi.

Oh, kuis hirve tallekene
Põgeb, päras poisikene!

Kõrge kalju harja üle
Tõttab hirmund hirve tall,
Läbi lõhken kalju süle
Hüppab hüva-jalgne ell.

Laane tallekene, tõtta!
Veel on vara elu jätta.

Aga kõrgel kalju laual
Hirmuna nüüd hirveke,
Kurjal kuristiku haual
Lõpetatud talle tee.

Ees näeb haigutava haua,
Selja taga surma raua.

Vesi silmas, värin rinnas,
Palub tall nüüd jahimeest;
Poiss ei peata, vibu vinnas,
Tahab tappa tallekest;

Aga häkki halliate
Isa astub a’aja ette.

Ja siis oma vaimu väega
Kaitseb tapatalle ta.
“Saadad surma kare käega
Sina kunni seie ka?

All on igal hingel mahti,
Jäta minu riigis jahti!”

Oleviku Lisaleht nr 45, 2. november 1882, lk 2.

Laps ja ingel

Prantsuse keelest Ella.

Ingel taeva iluduses
Hälli veerel kummardab,
Last, kes tõve palavuses,
Lahkel häälel meelitab:

“Lapsuke, kes nii mu nägu,
Oh, mu hõlma tule sa!
Siin ei ole õnnel tegu,
Hädaorg on ilmamaa.

Siin ep õiget rõõmu sigi,
Lein su hinge väsitab;
Valu, ahastust ja higi
Noorelt ju sull pesitab.

Ei siin taeval selgust ole,
Mis ei mure kustuta,
Pisarad ei päikse poole
Lase silma vaadata.

Lapsuke, sääl tähte kaugel
Vaikne, kaunis koduke,
Lapsuke, sääl pisart laugel
Isa salli ialgi….”!

Ilus ingel läikval tiivul
Taeva jälle tõuseb ta.
Laps jääb vaikseks surma viivul
– Ema, see jääb leinama! –

Oleviku Lisaleht nr 25, 30. detsember 1885, lk 393.

Leitud eesel

Prantsuse keelest Ella.

Luukas rändas linna poole
Müüma eesli karjakest.
Lootes kõndis, pidas aru
Kunni tundis väsimust.

Kuus tall eeslid, ühe selga
Astus jalgu puhkama.
Ja siis jälle kiirel jooksul
Linna poole tõttama.

Turul’ jõudes, kes ta hirmu,
Ehmatust võib kirjelda:
Kuuest eesli loomakesest
Ainult viis veel leidis ta!

Küll ta otsis, küll ta luges
Kuus kord otsast hakates,
Kuuendama selgas sõites
Arvamata unustas.

Tuldud teelta ümber pööris
Iga põõsast vahtima.
Siia, sinna, metsa hüüdis,
Kuid kõik vaev on asjata.

Kurv ja väsind koju jõudes
Naist end palus trööstida.
Naerdes see ta soovi täitis:
“Eeslid seitse leian ma!”

Oleviku Lisaleht nr 23, 15. november 1885, lk 361.

Ma tuleviku pääle kartes vaatan

Lermontovi järele J. R. 

Ma tuleviku pääle kartes vaatan,
Ja mineviku pääle mõtlen hirmuga,
Ma argselt pilku oma ümber saadan,
Et võiksin halastajat hinge leida ma…
Kas ilmub ial veel mul päästja ingel,
Kes avaldab mu igatsejal hingel,
Miks peaksin elama, mis pean lootema?
Kas ütleb keegi, mis ma süüdi teinud,
Et saatus kurjalt minust üle käinud,
Mu südant pannud mure ohkel leinama?

Mult elu armutu on ära võtnud
Kõik armuõnne, lootused ja rahu ka…
Küll tulevikul’ rõõmsast vastu tõtnud
Ma oleks… Praegu valus ohkan, vaikin ma.
Ei ots veel pole tulnud hädadele,
Mu süda murele ja kurbtusele
On aina asupaigaks saanud lõpmata.
Kui roosinupp, mis puhkes õite ilus
Ja närtsis põhjatuulte karmis vilus,
Nii saatus oma ohvriks teinud ta…

Olevik nr 47, 21. november 1895, lk 1122.

Kuldsed tähed

Kuldsed tähed hellalt hiilgasid,
Õiedega juttu ajasid;
Õrnad õied kuuldes naersivad,
Õie lehed tasa liikusid.

Õrnad õied juttu tuulele
Pajatasid jälle lahkeste, –
Tuuled kandsid jutu laiali,
Kuulutasid maa ja merele.

Maa ja meri kaunil kevadel,
Metsa kohal mere mühadel
Tähte juttu rääk’sid minule,
Äratasid rinna armule.

Nüüd, kui päevad ala pilvesid,
Ööd ju külmad, pimed, udused –
Saadan armu jutud ülesse
Tähtedele jälle tagase.

Konstantin Fofanovi järele –R.–

Olevik nr. 37, 16. september 1891, lk 757

Ei lained

Ei lained sellest seletust või anda,
Mis varjavad nad märjas voogudes,
Nii ainult näost ei või ära tunda,
Mis inimesel liigub mõtetes.

Torm mässab, tõstab laineid vastu taevast,
Ja põhjas siisgi vesi vagune;
Nii võib ka süda valutada vaevast,
Kui nägu paistab rõõmus, naerune.

Kui mere põhja pilkust võiks saata,
Ei pärlid sääl, vaid surma näeksime;
Võiks vaenlasele südamesse vaata:
Ehk armastust sääl näha saaksime!

Poola keelest N.

Olevik nr. 36, 9. september 1891, lk 739.

Sind armastan

Prantsuse k. –rgn.

Sind armastan ma kuni lilled ilul
Veel sinu kodu õied ehivad,
Ja kuni kuldsel kevadisel vilul
Veel linnud leht’des armust laulavad.

Sind armastan ma, kuni tähtesära
Veel õhtal hoovab sinu kambrisse,
Kui kuldne koit a’ab pimeduse ära
Ja annab aset uue päevale.

Sind armastan veel siis, kui truuduseta
Sa armuvande murrad, tõotuse;
Ehk süda mul küll lõhkeb lootuseta –
Ta tuksub siisgi ainult sinule.

Olevik nr. 25, 20. juuni 1895, lk 594.

Noorusele

Venekeelest –ler­–

Sulle, oh noorus, ma pühendan laulud,
Kallimad viisid ja õrnemad hääled!
Õiede hõlmas sa, õnnelik noorus,
Rõõmude rüppes ja laulude lõbus,
Kurbduse kojas ja pisarais palgil
Leinavas seltsis ja hoigavas hädas:
Ikka sa leiad üht trööstivat seltsi,
Ikka sul tõde ja armastus saatjaks.
Tuline noors ja mureta noorus,
Palju sul keeli ja palju sul hääli!
Kõigele, mis aga puudub su keel,
Saadad sa vastuseks erksamaid meeli.
Hõiskavas rõõmus ehk hoigavas valus
Uhkelt ja võimsalt sa edasi sõidad:
Julgust ei puudu sul, tormiga võitled,
Arva saad võidetud, sagedast võidad!

Olevik nr. 23, 8. juuni 1892, lk 485.

Emale

George Baron Duherne laul. L. E. [?] tõlge 1873.

Kõik ilma ilu annaks ma,
Mis näinud olen elu a’al,
Kui kord veel võiksin viibida
Ja nutta ema rinna na’al.

Sääl minu armas rahukoht,
Kust sain ma nõu ja kinnitust,
Kui ähvardas mind hädaoht,
Ka leidnud majast toetust.

Nüüd tihti seisan pisaral
Ma unes ema kalmu ees:
Kord on see lume vaiba all,
Kord jälle õitsva õite sees.

Kuid ikka pean mõtlema:
Ei ema või ma unusta’,
Kõik eluõnne annaks ma,
Kui saaks ta juures puhata.

Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389.

Troostita

Mia Holmi laul, tõlkinud M. Kiisk (?)

Väikses palves tõstan käed
Kõrge tähte poole ma:
Hellad tähed, ööde küünlad,
Võtke vähe pidada!

Vaiksed tähed, jahutage
Minu valu palavat,
Minu südamesse saatke
Ühte ainust pisarat!

Aga tähed mind ei kuule,
Edasi nad rändavad:
Kõrgest nagu uhkelt alla
Külma pilku saadavad.

Olevik nr. 14, 4. aprill 1894, lk 325.

Tondid

A. Puschkin’i järele –rgn.

Pilv, see tormab, pilv, see keerleb,
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb, veerleb;
Pime öö on otsatu!
Sõidan, sõidan laual luhal,
Kellukene kõliseb …
Hirmus, hirmus tormi uhal
Sõita – lumi keerleb, keeb!

Hei, las’ käia! … “Jõudu pole,
Isand, raske hobustel;
Silmad matab tuisk mul kole,
Lumi lasub lausa teel.
Jäljed kadund! Mis nüüd teha!
Teelt me eksind eemale!
Tont meid juhib, see on näha
Keerleb, veerleb kaugele.

“Vaata, sääl ta tantsib, kallab,
Puhub, sülgab silme mull’;
Vaata, sääl ta orgu kallab
Hirmund hobu eksiteel;
Sääl ta pistab lumest pea
Võera verstapostina;
Sädemena vilgub, pea
Kaob pimedusse ta!

Pilv, see tormab, pilv, see keerleb.
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb veerleb,
Pime öö on otsatu!
Käia jõudu enam pole;
Järsku vaikis kelluke;
Hobud seisvad … – Näe, mis kole
Kogu sääl! “Vist hunt on see.”

Tuisk, see tormab, tuisk, see hulub,
Hobused ju norskavad.
Vaat’, ju eemale ta silub,
Silmad aina hiilgavad!
Hobused ju jälle sõitvad;
Kõliseb ju kelluke …
Näe, kus vaimud lausa uitvad
Valgel lumel laiale!

Otsatumalt, inetumalt
Keerleb tondi kari sääl,
Nagu lehed rahutumalt
Sügisesse tuule väel …
Kas neid palju? Kuhu tõtvad?
Haledasti huluvad.
Kas nad kodukäijat matvad,
Nõida mehel’ panevad?

Pilv, see tormab, pilv, see keerleb.
Pilvelt pilub kahvand kuu;
Lumi lausa langeb, veerleb;
Pime öö on otsatu!
Tondid kari karja pääle
Kõrgusesse keerlevad,
Kohutades kaebehääle
Südamesse saadavad.

Olevik nr. 14, 1. aprill 1895, lk 332.

Köike alga Jumalaga

Ümberpannud Ida.

Sa kõike alga Jumalaga!
Ja lapselikult teda usu täiesti,
Sa oma jõuu pääl’ ära looda;
Sest a l a n d u s sind hoiab langemast
Sa kõike alga Jumalaga:
Kes teda juhiks võtvad teel,
Eesmärgile need saavad ikka;
Neil kõigil kinni’tud on meel.
Sa kõike alga Jumalaga!
Siis väge jõudu saadab ta.
Võid rõõmsalt tegu lõpetada,
Sest see on tehtud Temaga.

Nelipühi-Leht nr. 1, 5. mai 1897, lk 9.