Et kaduge mu une kujud,
Kes enne hiilgasite ees,
Te’ põgenejad luule ilmast
Nüid uitke jäädvalt udu sees.
Kes võib te’ petismängu usku?
Kõik tume käik! Kõik ämar öö!
Te’ õnne aegu tõotate,
Ei siiski katke mure vöö!
Guido René järele P.
Sakala nr 31, 1. august 1887, lk 3.
Hoogeti küll tuleb tuul,
Mängib lehtedega puul;
Hoogeti ka kaob ta,
Jätab lehed leinama.
Nii ka minu südames
Tõusvad tunded hoogudes:
Kord seal tõuseb õnnetuul,
Mängib igal ihkepuul;
Pea aga, pea ta
Jätab südant leinama;
Küll veel sagest ärkab vast —
Headus siiski enamast.
——–
Tõest saatus tormi sarnane
Ning kerge leht sa, inime:
Torm orgu viib, toob üles mäele —
Kuid tänu annab oma väele.
Hieronymus Lormi järele P.
Sakala nr 24, 13. juuni 1887.
(Prantsuse keelest.)
Soldat sõast koju tuli —
Vandudes siis rääkis ta,
Mis ta kuulnud, näinud oli
Ja mis ise teinud ka;
Kuida ükskord tema vägi
Kümmetuhat korraga
Võeraid mehi otsa tegi,
Tema tappis tosina;
Kuida inimese liha
Kord ta võtnud küpseta’,
Et sest lõunaks rooga teha
Nälgind seltsimeestega…
Kuuljad risti ette lõivad,
Hirmu täis nad ütlevad:
“Kes jo inimesi söövad,
Need on püsti paganad!”
Soldat vastab: “Üks on söödud, —
Sest saab kisa kõigile,
Tuhat saivad maha löödud,
Sest ei ole midagi.”
P.
Sakala nr 21, 8. juuli 1878.