(Göthe järele.)

Käisin palju päevi ära,
Tasku tühi, raske süda.
Vaesus kõige kangem häda,
Rikkus kõige armsam ande!
Kuulsin kus on vana vara:
Tahtsin kaevada ja saada,
Kui ka hingest ilma jääda —
Kirjutasin verest vande.

Siis ma tegin tähta, jooni,
Seadsin salmi sala sõnu,
Pandsin manu muidu mõru:
Lõppis nõnda nõidumine.
Otsisin siis õnne soovi;
Kaevasin siis kulla pärast
Vana-aja vara pärast.
Öö oli torm- ja tuuleline.

Nägin kaugel küünla tule,
Tuli nagu taeva tähte
Lähemale silma nähte,
Kui kell keskööd teada andis.
Ei nüüd aitnud pelglik pale.
Valgeks sai siis pilkne pime
Läbi kuldse kausi ime,
Keda kena poisik’ kandis.

Nägin silmad ime ilus,
Lillepärg pääs poisikesel.
Siis ma ilu imestusel
Tulin talle lähemalle.
Ja siis pois mind juua palus.
Arvasin: Ei iial ole
Selle lapse selge pale
Paisund põrgu-targa talus.

Joo siit uue elu rammu!
Siis saad õpetusest osa.
Ei siis tule öösel tasa
Iial siia soosse sina,
Asjata so töö siin ammu.
“Päeval töö ja pärast püha,
“Pärast higi istu maha.”
OIgu sinu nõia-sõna.

— n —.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 9, 27. veebruar 1882.