Seal orus halli kivi all
Näed kalmu küngast sa —
Siin mulda maeti muistsel a’al
Mu armas — isamaa.

Must kotkas kõrgel keerutab,
Surn’d kangelase hing;
Aast’ aastalt ta teed tähendab
Seesama lennu ring.

Ning kivil tuetab tugev mees
Ta näitab tuttav mul; —
Vaat’, taeva poole pilkudes,
Tal leinas liigub huul:

“Kui lendaksid sa taeva-all
“Veel aastad aruta,
“Nad siiski saaksid meie maal
“Sind kaarnaks pidama.

“Sest mis siin paleusi peab,
“On suurem silmapind,
“Mis aga tolmuks toitu saab,
“On kotkas, kuninglind.

“Ka minu püid käis pilve teed
“Ning küll mind kiusati,
“Nüüd aga pean ma valgus’ tööd
“Vist jätma tõistele.

“Siin kalmul tahan kurta ma
“Ja surra kivi peal,
“Ehk saan, kui lähen lahkuma,
“Maad kalli künka all.

“Oh, tule, kotkas pilvedes,
“Ja sure minuga!
“Ei või sull võõra õhu sees
“Maad olla elada.”

Graf Strachwiz’i järele M.

Sakala nr 32, 30. oktoober 1882.