(Göthe järele.)

Üks laps ei tahtnud iialgi,
Iial kirikusse minna,
Ta pühapäeval pealegi
Läks muidu sinna tänna.

Küll ütles ema: “Kella heal
Jo palub, palvel’ tõtta;
Laps mõtle kella kutse peal,
Kui ei — ta võib sind võtta.”

Laps mõtleb: Kell on kinni seal
Ja kõrges — kaugel, kinni.
Laps juba väljas vainu peal, — —
— Kes teab, kas kell on kinni?

Ei kuulda enam kella healt.
Mo ema nalja heitis.
Oh vaata! Kes see sõuab sealt?
Kell ema noomi täitis.

Kuis rühib ruttu kir’ku kell!
Kuis kohkus lapse süda!
Kell ruttab, mõte lapsukel
Et kinni katab teda.

Ja hirmu tõttu ruttab siis
Laps nii kui iial läheb.
Kuis jäivad maha mets ja iis!
Ees juba kirik ehab.

Ja igal pühapäeval ta
Nüüd mõtles paha peale.
Läks kohe kirikusse ka,
Kui kuulis kella heale.

—I.

Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 7, 13. veebruar 1882, lk 2.