Schuhmacher’i mõttel M. Kampann.
Tee ääres seisab vana rist
Kuld õhtu päikse käes,
Tad armastus ja palvus vist
Tein’d templiks usuväes.
Sest leinaja, kel’ hinges piin,
Ta najal kaebdust teeb,
Ja mõni kurb hing ütleb siin,
Mis lootus temas keeb.
Ja mõnda pärga lilledest
Toob vaga rändaja,
Siin pisart valab silmaveest
Siit troosti leiab ta.
Oh rändaja, kui mööda lä’ed,
Ma tulgu meelde sul,
Ja närtsimas mu pärga näed,
Kuid usk ei kõigu mul!
Sakala nr 8, 23. veebruar 1894, lk 2.
Ma nägin unes: Sa mu juurde tõtsid,
Nii ütlemata ilus olid Sa;
Mu üle tasa kummardada võtsid
Öö rahus, kui ju hingas ilmamaa.
Su ilus suuke puudutas mu huuli
Nii õrnalt, imelise rutuga,
Ja hinges tundsin ma kui pehmeid tuuli
Mind tervitavat armu jutuga…
Veel nägin unes, et Sa õhtu rahus
Mull’ armastusest juttu ajasid;
Ma viibisin kui masest ilmast lahus,
Mu rinnas hõiske hääled kajasid…
Kui häkitselt Sa kadusid mult ära
Ja kadus minu ime-nähtus ka:
Mu ärk’mine ja tõusva koidu sära
Mult ajasid mu õnne minema.
M. Zimmermanni järele vabalt K. Kindlam.
Saarlane nr 9, 3. märts 1898, lk 3.
A. V. Koslovi järele.
Rohi hakkab sügise
Kolletama;
Murest kuivab nooruke
Nõndasama.
Kuhu tema südidus
Nõnda kadus?
Kus a kõne osavus
Mis nii ladus?
Kus see hiilgus lokkidest
Kadund ära?
Kus ta kotka-silmadest
Jäänud sära?
Ah, ta lokid ammugi
Halli karva;
Välgub silmas tuluke
Väga harva.
Tema tormav süda sees
Vaikinenud, –
Terve noor ja tubli mees
Vananenud.
M. Neumann.
Postimees nr 223, 10. oktoober 1896.
Nii elu läeb,
Kõik vaiksed rõõmud, valud ajas kaovad,
Me elu küünlad tasa alla vaovad.
Me näeme und siin ühest, teisesta
Ja kaotame kõik aated ajaga –
Nii elu läeb,
Nii elu läeb,
Kui sala kalju mere laente vahus
Võis laeva lõhku, kesse rändas rahus,
Nii suured valud meie elu lõhkvad,
Et surma ahastuses hinged õhkvad –
Nii elu läeb.
Nii elu läeb
Ja kuni õhkukene kätte jõuab
Hing ehmatades endalt otsust nõuab:
Mis eesmärk oli sinul silma ees,
Mis püüdsid eksitava elu sees?
Nii elu läeb.
Nii elu läeb
Ja äkist öö on käes, ilma hoolimata
Me hauast mööda sammub oma rada –
Oh igavene ilma Juhtija,
Kas nii me saatust oled loonud sa?
Nii elu läeb,
Nii elu läeb.
Oh kohkvel süda, miks nii küsid sa,
Su Loojad, ligemest sa armasta;
Sel käsul eesmärk, õnnistus on sees.
Las elu jääb, meil paradiis on ees,
Meil Jumal jäeb.
Alide v. Schwarzkoppen’i järel Elise Aun.
Postimees nr 210, 20. september 1895.
All aasal rõõsas rohus õis,
Tad otsiv silm sääl näha võis.
Tad õite ehteks hüüan küll,
Nii üliväga meeldib mull’.
Jah, väike lill tõest’ küll on,
Kuid ilus, õrn – mu valu, õnn,
Ta’s õigel moel vast leian ka
Ma ilu, armsa lõhnaga.
Oh ole laps nii, kui see lill,
Õrn, alandlik, – siis ilu küll
Sul, nägemata õitse pääl
Kuis k a n n i k e all aasal sääl!
Mönch’i j. vabalt –a. –dt.
Postimees nr 209, 18. september 1892, lk 2.
Ma sosistan Su nime
Sel vaiksel ööl;
Ma sosistan Su nime
Küll igal ööl.
Ei keegi tohi teada
Mis aime mul;
Kui truudust rinna najal
Ma vandun’d Sul.
Kükeni järele M. Kerg.
Postimees nr 146, 10. oktoober 1891, lk 2.
Mis on arm? Kas tunned teda?
Mis on arm? Võid kõnelda?
Arm on tõde, arm on luule
Arm ei näe ja arm ei kuule,
Arm on kurt ja arm on pime,
Arm on ilmas suurim ime;
Arm on pettus, arm on truudus,
Arm on vana, arm on uus,
Arm on õitsev lille-nurm,
Arm on elu, arm on surm,
Armu ei või usku silm.
Muutlik kui aprilli ilm,
Kõnnib julgesti ja argsi
Tihti tuleb üsna vargsi,
Süda, ei veel märka sa,
Ainus pilk – ja sääl on ta!
W. Hellwigi järel – mpm. –
Postimees nr 125, 3. november 1890, lk 2.
Miks juhtusin ma õnnetumal tunnil
Lill, kokku Sinuga?!
Mu ader läks. Sa pidid valjul sunnil
Nii hirmsalt surema!
Sa tõstsid õitsval, nooruslikul ilul
Veel alles mullast pääd…
Sääl tuli surm, ja külmal vilul
Ta riisus Sind, nii hääd!
Oh anna andeks, kuldne aasaehe.
– Ei saanud päästa Sind!…
Kuid mälestuseks Sinult närtsind lehe
Nüüd kandku minu rind…..
Bõrns’i mõttel J. Vau
Postimees nr 88, 23. aprill 1893, lk 2.
George Baron Duherne laul. L. E. [?] tõlge 1873.
Kõik ilma ilu annaks ma,
Mis näinud olen elu a’al,
Kui kord veel võiksin viibida
Ja nutta ema rinna na’al.
Sääl minu armas rahukoht,
Kust sain ma nõu ja kinnitust,
Kui ähvardas mind hädaoht,
Ka leidnud majast toetust.
Nüüd tihti seisan pisaral
Ma unes ema kalmu ees:
Kord on see lume vaiba all,
Kord jälle õitsva õite sees.
Kuid ikka pean mõtlema:
Ei ema või ma unusta’,
Kõik eluõnne annaks ma,
Kui saaks ta juures puhata.
Olevik nr. 17, 25. aprill 1894, lk 389.
Kuis oli minu süda kerjusvaene,
Kui esimest kord vastu tulid Sa –
Mull’ kinkisid heldelt, mida elulaene
Mu hinges oli riisund armuta.
Mu usaldus ja rõõm, need kaotsi läinud,
Siin pettus-rikka, piina pinnala –
Ma usun jälle, sest’aast kui Sind näinud,
Ja südamest võin jälle palveta.
Kui ingel saadetud Sa alla taevast
Mull’ valgustama pimet eluööd –
Sa süütaus mind vabastanud vaevast
Teinud minus õnnistuse-rikkalt tööd.
Mu röömus nägu Sulle tunnistamas,
Et kurvastused hingest kaotud,
Ja lauluviisid huultel helisemas,
Mis enne valus kokku vaotud.
Uut eluõnne, köik ma tänan Sulle,
Kes magusaks mul teinud mõrudat –
Oh astu, armsam, seltsiliseks mulle,
Siis julgelt vöidan aega kurvemat.
Marke’i järele Liisi.
Linda nr. 33, 29. august 1896, lk 512.
Kas sa tahad kinni võtta,
Poisikene mine?
Küll ma näen, sa’i taha jätta,
Sull on armas lind.
Aga mõtle, poisikene,
Et mull hella ema ka,
Kellel marja meelekene,
Kellel kaunis, kaunis ma.
Mõtle, kui üks röövel tahaks
Ema sülest sind,
Kas sa talle kätte lähaks
Nagu väeti lind?
Kui ei kuuleks kaebamise
Kurja röövli kurja süda,
Paneks poisi paeladesse, –
Kas sul oleks hea see häda?
Isa andis mulle elu,
Nagu sinulgi,
Ja ka nagu kõik mu ilu,
Priius minulgi.
Väljas priius, mets ja vilu,
Väljas tunnen ilma ilu.
Mis mull Isa annud kingiks,
Tohib poiss see teha vangiks?
“Ei ma iial sind ei püia,
Lahke linnuke;
Ei ma emalt taha viia,
Mis tall marjuke.
Saaad suled suuremaksa,
Õpi lendma, õpi laulma;
Jaksad laulda, mulle jaksa,
Lööd sa lugu, luusin kuulma.”
Leith’i järele J. Kunder.
Linda nr. 29, 20. juuli 1891, lk 468, 469.
Kui sügis suve ilu peitu viib,
Ia ilma katab kare kõlma tiib –
See seob sidemesse vete pinna.
Kui kurbtus, mure, rusub raskelt meelt,
Ia peidab tähed meie eluteelt –
See talve moel teeb külmaks meie rinna.
Kui kevade siis õhku soojendab,
Ia vete külma kaane sulatab:
Siis kallis pidupäev on laente pinnal.
Kui arm on õrnalt täitnud südame,
Sääl aate-voolud ärkvad elule:
Uus elu, rõõmu laene liigub rinnal!
Iuho Vixta järele –ts.
Linda nr. 17, 20. aprill 1899, lk 276
(Edelmann’i järel.)
Nüüd magab maa, sest valge kate
On tema üle lautud;
See pole mitte surnumate,
Ta kevadest saab kautud.
Ja nagu lapsuke, kes hellast’
Saab emasüles hoietud,
Nii hingavad ta kaisus hellast’
Kaa lillelapsed kaetud.
Seal näevad und nad hõrnast õhust
Ja päik’sepaistest, tähtest, kuust,
Ja näevad: paljad lillepõhust
On aasad; lehed kadund puust.
Nad kuulevad, et linnud laul’vad,
Et ojas laksub laeneke,
Nad liblikate juttu kuulvad,
Ja sumiseb meelinnuke.
Nüüd lillekesed pead kaa tõst’vad
Ja näevad ilu siin ja seal,
Nad unenägu näevad lõpp’vad,
Sest vaata – kevade on seal.
J. Leppik.
Kündja nr. 12, 20. märts 1885, lk 72