Hигде милаго не вижу.

Kuskil armukest ei näe ma,
Ei kaa linnas, ei kaa maal,
Ennemine teda näen ma
Pimel’ öösel unenäul.

Vaatan mina seina peale,
Näen ma teda pildi peal,
Jah, siis tuletan ma meele,
Et ta armas oli mull.

Oleksin ju ammu teda
Lasknud meelest, mõtetest,
Aga süles on mull hoida
Temast jäänud lapsukest.

Lapsukese jätsin tuppa,
Ise ast’sin trepi peal’
Ja siis nägin kaugelt juba
Armukese tulevat.

Suurest armust langsin mina
Oma armsa kaenlasse
Ja siis suures rõõmus tema
Hüüdsin omaks kaasak’seks.

“Ära hüüa mind nüüd kaasaks,
Pole enam mina sull.
Olen teise võtnud omaks,
Kes nüüd armuta on mull.

Vastu meelt ja vastu tahtmist
Kosisin ta omale.
Sellepärast mina temast
Sinu juure lennule.”

Venekeelest tõlkinud P. Kosse.
Kündja nr. 50, 11. detsember 1885 lk 272