P. Friedheimi saksakeelne laul K. E. Sööti tõlkes.
Oh jätke sõbrad, üksinda
Mind oma valuga:
Mu süda jätke puutmata
Ja kurbdus nõudmata.
Sääl selget silma, oh kui truud! —
Mind siisgi petsivad;
Üks sõna kindel, siisgi tal
On järel pisarad.
Kõik möödas, väljas puhub tuul,
Mu tali algand ka.
Mu süda ütlemata kurb —
Ta jätke puutmata.
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 47, 22. november 1895, lk 371.
Ferd. Avenariuse järele K. E. Sööt.
Rända, pilvekene, rända
Üle mere ja maa;
Minagi rändanud palju,
Rändanud rõõmuga.
Ära ma rändanud olen
Õnne ja mure ka:
Rända, pilvekene, rända
Üle mere ja maa!
Ajalehe Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 38, 18. september 1896, lk 197.
Carl Hermanni saksakeelne laul K. E. Sööti tõlkes.
Ma tunnistan ja tunnistan,
Ei tea ometi,
Kus näinud seda nägu ma,
Neid silmi ennemi.
Kas mustalt kaetud aknalla
Ma naabruses vast näind,
Kui kaua, kaua aja eest
Ma kodunt ära läind!
Kas surnuvankri taga vast
See polnud väratel,
Kui maha jäetud vaenelaps
Sääl nuttis nõrkevel?
Ma tunnistan ja tunnistan,
Ei tea ometi,
Kus näinud seda nägu ma,
Neid silmi ennemi.
* Nagu tuttav, on suguvend kodukooliõpetaja hra C a r l H e r m a n viimase kolme aasta jooksul mitmed Eesti laulude väga ilusad tõlked “Düna-Zeitungis” avaldanud, mis Eesti ringkondades, kes Saksa lehti loevad, tähelepanemist on äratanud. Hea Hermann on ka mõne oma algupäralistest saksakeelelistest lauludest Düna-Zeitungis avaldanud ja näidanud, et need tema tõlgetega ühes kaalus seisavad.
Praegu on meile ühe tema algupäralise laulu “Frage” tõlge K. E. Sööti poolt Tartust avaldamiseks kätte saadetud, millele meie hääl meelel ruumi anname.
Ajaleht Sakala kaasanne Sakala Lisaleht nr 3, 17. jaanuar 1896, lk 19.
Leedu laulu järele K. E. S.
Kui mesilind haavas mu käe,
Siis paistetas üles ta.
Mu eideke, hellake, kattis
Siis haava mullaga.
Mu süda on haavatud, haige
Ja valutab otsata.
Oh, eideke, hellake katta,
Sa teda mullaga!
Oleviku Lisaleht nr 13, 15. juuni 1887, lk 203.
Lermontov’i järele K. E. S.
Pilvekene õhtul rahu nõudis,
Langes tasa kalju rinnale,
Koidu kumal edasi ta sõudis,
Heljus uue jõuga õhusse.
Kalju seisis kaua kurval tujul,
Põuest tõusis tume ohkehääl,
Kuna päikse kiired kuldsel kujul
Hiilgaseid ta pisarate pääl.
Oleviku Lisaleht nr 13, 15. juuni 1887, lk 203.
J. J. Honeggeri järele K. E. S.
Pilved, kes sõuate ülevel kõrgel,
Ärge nii tõtke!
Annan teil’ mõnusa koorma siit kaasa,
Ühes ta võtke!
Annan teil’ kaasa mu magusa valu,
Piina mu põuest.
Kandke ta kaugele tähtede taha
Siitilma õuest!
Kallake marus ja möllus ta merde
Lainete sülle!
Suur on see haud ja vahutav voog
Valvab ta üle…
***
Jämedad pisarad kukkusid maha,
Vastust ei keegi mul annud;
Ootmata edasi sõudsivad pilved, —
Kurbdust nad ära ei kannud.
Oleviku Lisaleht nr 12, 12. juuni 1889, lk 189.
Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt
Hobu selga hüppan,
Sõidan kiireste,
Sõidan nagu kotkas
Lendab õhutee —
Üle maa ja mere
Kauge rannale:
Kätte tahan püüda
Oma nooruse.
Ennast ehin mina
Nagu ennegi,
Tahan võrgutada
Mõndgi südand veel. —
Aga oh, ei leia
Mineviku teed!
Päikene ei tõuse
Õhtul ialgi!
Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 165
Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt
Minu sõrmus kullane
Rõõmuks, varaks minule,
Armuhind — sa imene,
Vaata mulle silmasse!
Kui on kurb ta laulu viis,
Tumedaks sa mine siis;
On ta rõõmus — sära sa,
Sära kalliskivina.
Unustab ta aga mind,
Ihkab teisi tema rind —
Siis mu kuldne sõrmus sa
Mustaks mine söena!
Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164.
Koltsovi laulud. Ümber pannud K. E. Sööt
Tuuli õõtsub,
Lõõtsub lõpmata,
Pimed pilved
Sõudvad rutuga.
Näga pole
Taevast sinavat,
Näha pole
Kallist päikse kiirt.
Rõske, halli
Udu vaiba all
Lautab öö end
Võimsalt laiali.
Nõnda külmal
Vihmasel aal
Süda külm ka,
Kui ma üksinda.
Siin on tarvis
Südand südamel,
Tarvis neiu
Armastuse tuld.
Suve õhk siis
Heljub talve aal,
Valu pole
Mitte valuks tal.
Oleviku Lisaleht nr 11, 27. mai 1889, lk 164.
Kurt Mülleri saksakeelne laul K. E. Sööt’i tõlkes.
Oh mu vaene ema, ära nuta,
Kuuled minult halva sõnume ….
Kõigist haavadest, mis sulle löönud,
Peab olema see viimane.
Oh mind hukka mõistavad mu sõbrad,
Sõbrad eksitaval eluteel ….
Ainult kaks, mu ema ja mu Jumal,
Nemad annavad mull’ andeks veel.
Olevik nr. 7, 14. veebruar 1894, lk 159.
Saksa keelest K. E. Sööt.
A. Läte wiisi teinud.
Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Vura vokki viledat,
Et saaks lõnga siledat
Kauniks katteks mulle.
Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Sora lõnga rutuste
Siidisilmil kangasse
Talgupiduks mulle.
Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste
Neiulise rinnale
Sünnib kaunis kate.
Vura vokki, vura,
Sora lõnga, sora!
Peeneste ja puhtaste,
Viisakalt ja virgaste
Kosilasi tuuaks.
Linda nr. 2, 16. jaanuar 1896, lk 31
Mu seltskond puhkab Tartus
Sääl surnuhaualla.
Mu kirjaline õigus
On sinna saada ka.
Mu eluaegne ase
Mu naese südames,
Ju enne seda teadsin,
Kui seisin altri ees.
Miks ei või rahul olla
Ma omanikuna?
On ju mul terve taevas,
Kuus jalga mulda ka!
Ernst Lenbachi järele K. E. Sööt.
Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 5
Puruväsin’d käigust, näljast, valust
Istun kraavi kaldal kivihunikul.
Häält, ei hüüdu pole kuskilt kuulda.
Ainult külmad kandilised kivid
Veer’vad kolisedes minu all,
Kui end liigutan, et ümber vaadata.
Nööris-õige maantee minu ees,
Misse lõppemata pimedasse viib.
Kõrgel tähtedeta taevas, ümberringi öö
Vaikne, tondiline, nagu hauassa.
Minu selja taga linn, kust praegu tulin,
Komberdades mööda külman’d maad.
Taevas punetab sääl nagu tule-udus,
Nagu mereaurus koledas.
Nagu kauge tulekahju kuma
Tõuseb õhutades ülesse.
Jälestusel täidab see mu rinda,
Et ma meeleheitel langeks lumesse,
Langeks lumesse, et kõike unustada,
Mis mull’ tunda andnud valeline ilm.
Oh, ma olen kõigist unustatud,
Vilets nagu koer, kui metsaloom. –
Kole kartus täidab minu hinge
Ja mu huultelt kostab kisa kaugele:
– Helmi!… Helmi!…
Aga midagi ei vasta mulle.
Ainult must ja tähtedeta öö
Valvab minu üle nagu surm…
Ma jään vagusaks, ma istun, nutan…
Enesele arusaamata.
Ja ma tunnen, tunnen täiel võimul,
Et üks unenägu imeilus,
Mis mu tervest elust läbi käis,
Igavesti lõpetatud nüüd..
Ja ma vahin taevas tuleudu
Nagu oleks tema süüdlane;
Vahin, kudas linna kohal kuma,
Nagu suure tulekahju a’al.
Heinz Tovote ainete järele K. E. Sööt.
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 45, 5. november 1898, lk 384 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)
Vabalt tõlkinud K. E. Sööt.
Kui vaim meid kannab palve tiivul
Siit ülesse
Ja valgust igatsedes tõuseb
Hing taevasse:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.
Kui tähed lapsepõlve taevas
On kustumas
Ja kullas sätendaja päike
Ju kumamas:
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja, Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.
Ja tõuseks hävituse tuli
Kord sõjassa,
Me varjuks sul kui raudamüüri,
Oh isamaa!
Siis rinnus õnneline tunde
Meid elustab
Ja Eestimaa, sind Eesti hüüe
Siis ühendab.
Meid Eesti laul, mis Eesti rinnus
Keeb ülesse,
Võib vaimustada, noorust tuua
Veel tagasi,
Mis Eesti süda auusalt tundis,
See helkib auul;
Sest kõla sa, oh kõla ikka,
Me Eesti laul!
Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 3, 14. jaanuar 1899, lk 32 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)
Ruumi küllalt mulle jäänud
Õhulossis alale,
Ruumi armu tarvis rinda,
Rahu tarvis mullasse.
W. Wachernageli järele K. E. S
Eesti Postimehe Lisa nr. 40, 6. oktoober 1895, lk 316 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)
Maximilian Berni laul, K. E. Sööt’i tõlkes.
Ei olnud sinu ilus silm,
Mis võitis mind nii võimsaste,
Ei kullaline juukse läik,
Ei kuju sirge, salene.
Mis köitis mind nii võimsaste,
See oli hääl nii halene,
Mis nagu künnilinnu laul
Käis eluväsinud südame;
Su pale, kurb ja kahvatu,
Su pisar hele silmassa,
Mis lõppemata piinale
Sääl ilmus tunnistajana.
Eesti Postimehe Lisa nr. 37, 15. september 1895, lk 292 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)