Me’ joome — silmad katte all
Siin elu-karikaid;
Kuld ääri märjaks kasivad tall
Me’ omad pisarad.

Kui aga langeb surma eel
Meil kate silmi pealt
Ja keik, mis armas elu teel,
Kaub ühes jäädavalt, —

Siis näeme: tühi põhjani
On kuldne karikas, —
Jook — paljas mõte oligi,
Mis meid nii meelitas.

Lermontovi järele J. Umblia.

Valguse lisaleht nr 10, 2. juuni 1890, lk 80.