Puschkini järele J. Kivisaar.

Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta,
Kord sääl vana katust mööda
(???) hõlgi kahistab,
Kord kui mees, kes käinud teeda,
Käega aknal koputab.

Meie vana onnikene
On nii nukker, pime ka.
Miks mu naene, nonnikene,
Akna juures vaikid sa?
Kas sa tormi hulumisest
Oled (???)dunuks nii saan’d,
Või su värtna vuramisest
Oled tukkuma ju jäänd?

Joome, kallis kullakene,
Kehva noorust mälestes,
Joome mure, toop, kus jäi see?
Süda saab siis rõõmsaks sees.
Laula mulle, kuidas tihas*
Elas taga merede;
Laula kuidas neiu ehas
Vett läks tooma kaevule.

Torm on, udu taevast katab,
Lumi keerab tuisuna:
Kord kui lapsukene nutab,
Kord kui metsik möirab ta.
Joome, kallis kullakene,
Kehva noorist mälestes,
Joome mures, toop, kus jäi see?
Süda saab rõõmsaks sees.

* tigane

Olevik nr 48, 26. november 1890, lk 1152.