Rubriigiarhiiv: Hindrik Prants

Lagendikul

Mag. M. Heleniuse luuletus.
Eesti keelde H. Prants.

Sulle näitasin oma vara,
Selle ainu, mis omaks mul on.
­– Ta Looja enese loodud,
Suurem kunstnik ta teinud on.

Ja kui seda näitasin Sulle,
Siis näitasin ennastgi ka.
Sul avaldasin õrnemad tunded,
Mu hinge võisid näha Sa.

“Sääl järv, mis kujutab ta vast,
Ta ümbrus nii vagune, vait,
See kõik on mulle nii kallis,
Ta ainus mu vara-ait.

Kuid siisgi – veel kallimad mulle:
Mu unenäod, tunnete ilm,
Mu kodukoht ja tunded on mulle
Kõigest kallim, mis anda võib ilm.”

Aga Sina – “suures maailmas” küll peagi
Selle lombikse unustad.
Ja siis ka unustad kohe,
Mu tundedgi, õrnemad!

Linda nr. 13, 31. märts 1895, lk 204

Põhjala valgenemine

(Osast Dr. I. Krohni aate järele).

  1. märtsiks 1894.

Põhjalas pikk oli öö!
Pilkane pime kattis sind ju kaua,
Tee sul käis nagu läbi surnuhaua,
Valjud olivad vaevad ja raske töö.
Pikk oli Põhjalas öö!

Öö oli lahkuma visa!
Kuussada aastat oli ta ju kestnud,
Põlved põlvedele olivad vestnud
Kõnet ta kangusest – andnud uut lisa.
Siis tuli Peastja Isa!

Põhjalas hommik koitis.
Ja sõna käis: Et lõpku tondi-talgus,
Ilmugu uue, vaba aja algus.
Mu Põhjala rahvastel’ saagu valgus!
Ja – valgus siis loitis.

Ning näe! Pime Põhjala,
Sai valgustatud; uue päikese sära,
See peletas öö ja udu sealt ära.
Ja vägev valgus äratas unesta
Kaleva rahva ka.

Aastaid kolmveerand sada
Ajaveerul sest nüid mööda on läinud.
Vabaduse valgel Põhjala käinud
Vabana õnne ja õnnistust näinud.
Alganud uut rada.

Pikk oli Põhjala öö!
Kuid kevade päike ju talvek võitnud.
Ta kust’mata kiired võimsasti loitnud.
Veel suvetund tuleb, kui aja täitnud:
Päevaks üsna saab öö!

Õnnistud, Õnnis Keiser!
Europa Isa, rahvaste rahutooja.
Kes Sa Põhjalassegi saatnud sooja.
“Õnnistud” Su nimi, valguse Looja,
Sa Suur A l e k s a n d e r!

H. Prants

Linda nr. 12, 25. märts 1894, lk 177, 178

Talvelaul

Lund ja lund ja ikka lund!
Loodus uinub talve-und!
Külmad hanged katvad maad,
Orud, mäed, väljad, ra’ad.

Sooja tuba omale,
Asutanud inimene.
Lee ees tuld sääl kohendab,
Suveks mõtteid mõlgutab.

Metsalaanes sügavas,
Karu, kõrbekuningas,
Külma kartes pesasse,
Tikkund talve-unesse.

Aga väike varblane
Temal, näe, soe rinnake!
Väike süda tuksub tal,
Vapralt talvekülma all.

Varblane, vaat, siristab
Kuni suvi maale saab, –
Lund ja lund ja ikka lund,
Loodus uinub talve-und.

Soome keelest Yrjö Weijola järele H. Prants.

Linda nr. 1, 20. detsember 1897, lk 18