Mag. M. Heleniuse luuletus.
Eesti keelde H. Prants.
Sulle näitasin oma vara,
Selle ainu, mis omaks mul on.
– Ta Looja enese loodud,
Suurem kunstnik ta teinud on.
Ja kui seda näitasin Sulle,
Siis näitasin ennastgi ka.
Sul avaldasin õrnemad tunded,
Mu hinge võisid näha Sa.
“Sääl järv, mis kujutab ta vast,
Ta ümbrus nii vagune, vait,
See kõik on mulle nii kallis,
Ta ainus mu vara-ait.
Kuid siisgi – veel kallimad mulle:
Mu unenäod, tunnete ilm,
Mu kodukoht ja tunded on mulle
Kõigest kallim, mis anda võib ilm.”
Aga Sina – “suures maailmas” küll peagi
Selle lombikse unustad.
Ja siis ka unustad kohe,
Mu tundedgi, õrnemad!
Linda nr. 13, 31. märts 1895, lk 204