Mu noores rinnas nüid põlevad
Sult saadud sügavad haavad:
Kuid oota, küll kevadine õhk
Teeb, et nad kord terveks saavad.
Siis ronin mägede otsa ma,
Kust loodus kena on vaata,
Sealt oma valu ja kurvastust
Võin talvega ära saata.
Kuis igatsen lõu laulu ma
Sesr lahkest kevade õhust,
Oh haljas metsas ta kõndides
Mu rind tõest peaseb sest rõhust.
Siis voolab kõikide hingesse
Uus rõemus, soojendav elu,
Mull vaesel, haigel lapsel siis ka
Piab otsas olema valu. –
Pia kevade õrn elustav õhk
Käib üle metsa ja aasa,
Käib üle neiu haua ja viib
Sealt tervisid kallile kaasa.
Saksakeelest Helene M.
Linda nr. 6, 9. veebruar 1891, lk 95.