Mu väike kandlikene
Vist oli väsinud,
Ei keeled helisenud –
Ta oli uinunud.
Sääl kuldne koitu kerkis
Mul idas iluga,
Ta kiired suudlesivad
Mu kannelt armuga. –
Ja kuula, tasa, tasa,
Kui unes hellaste
Mu väiksest kandlest veeres
Siis ärkan’d armule.

Ainetel E. Enno.

Eesti Postimehe õhtused kõned nr. 50, 11. detsember 1897, lk 400 (ajalehe Eesti Postimees kaasanne)