M. Lermontovi järele A. Krikmann
Täht särab kõrgel taeva all,
Kui sala sinisilm.
Ta paistab üksi üleval
Just nagu ilu-ilm.
Mu kambri aken väikene
Vist tähel’ armsam tee,
Sest õhtu hilja vaikseste,
Ta paistab kambrisse.
Kui taevas vahest pilvine,
Et katab tähed, kuu,
Siis iha tähe järele
On hinges otsatu.
Täht seega sõbraks salaja
Mull’ saanud armsamaks.
Nii vaatlen teda rõõmuga,
Ei aeg lä’e igavaks.
Postimees nr 200, 17. detsember 1891, lk 2.
Ilma elu on kui udune öö: ta muudab iga
tuulega ja valgendab ennast kuupaistega.
John Smith.
Helinal hoovavad huulede seest
Sõnade salgad sahinal,
Mõteta mõikudes mõnitud meest –
Patustad paljusid pahinal.
Eksinud eredad, vaimustan’d meelt,
Ahnitsen’d auu agaraid.
Pööranud paljusid pidevalt teelt –
Ühiseks loon’d ka paganaid.
Siisgi veel kuulsuse kõminat, häält,
Tõusema rajal, targa-maal.
Sõnad on vaikinud, lillede päält,
Ärkavad kõned ju kahinal.
John Smithi järele A. Krikmann.
Postimees nr 143, 15. detsember 1890, lk 2.
L. Börne järele.
Ammu mõlkus minu mõttes
Mõndasugust sõnuda,
Kahklen praegu ettevõttes –
Kuis peaks korda minema:
Takistuseks tõusvad ette,
Luule sõnad, siledad.
Nendest üle! Jõuan vette,
Kus on lained viledad.
Laente taga paistab kallas
Kaljune ja kivine.
Ei! Ma jätan. – Vete vallas,
Kõik mu töö on tühine.
Lähen aga randa mööda
Auru rammul ecdasi.
Jõuan viimaks jälle sinna,
See on – anda tagasi. –
Ainsam asi, mis mul järel –
Mõtte-tera tõsine:
Ära sõua suurel merel,
Kui sul paber paadike. –
A. Krikmann.
Postimees nr 142, 2. juuli 1896, lk 2.