Rubriigiarhiiv: Anton Tõnis Jürgenstein

Orus

Delia Helena järele A. J.

Kõik kullerkupud kiikvad,
Lill mängib lillega,
Ja linnu keeled liikvad:
“Mis ilus ilmamaa!”

Neid armast laulu ajab —
Kui magus mõrsja-viis!
Kuis mäelt mäele kajab!
Kuis kostab vasta hiis!

Kui maal’ toob esimene
Kiir päikselt terviseid,
Läeb metsa karjakene,
Mis orus hoiab neid:

Seal helgib mäe harjal
Küll kaunis karja huik:
“Vii terviseid mu marjal!”
Nii leinab lahke luik.

Sääl lendvad ihal alla
Meel, mõte mõlemad:
Siis läh’vad laulu valla,
Nii rõõmsad — lõbusad!

Oleviku Lisaleht nr 11, 10. mai 1886, lk 170

Haual

Vabalt Saksa keelest A. J.

All hauas on rahu sul une sees,
Oh uinu sääl õndsast, sa väsind mees!
Nüüd läksid sa hingama hämaral,
Kord ärkad sa hommikul säraval.

Ei siin polnud rahu ei puhkamist,
Sääl uinud, sääl hingad nii õnnelist’;
Siin valvasid valus, siin tegid tööd,
Ei eksita keegi sääl surma ööd.

Siis hinga nüüd rahus Issandas,
Kes teeb, et on ükskord kõik ärkamas;
Ja näed sa kuld-koitu kord säravat:
Siis lahti sul õndsuse väravad!

Oleviku Lisaleht nr 6, 13. märts 1889, lk 87.

Jõulu laul

K. Geroki järele A. Jürgenstein

Tulge nüüd Betlema, tulge, sest sääl saame näha
Jumala heldust ja imet, mis võtnud ta teha:
Inglite hääl
Kuulutab kõigile sääl
Rõõmu, mis ilmal nii väha.

Ilm on nii pime, maad piirab öö hirmutav vari,
Betlema väljal küll magasid karjane, kari,
Pime on sääl
Uinuma ilmamaa pääl,
Koledast mustab mäe hari.

Uinub Jerusalem, uin’vad ta vanemad müüril,
Hooletud hoidjad, kell’ lambad on ajutiks üüril;
Ammugi ju
Vaikind prohveti suu —
Kes on veel laevukse tüüril?!

Olevik nr 51, 20. detsember 1893, lk 1101.

Murueide tütar. (Lõpp.)

(Elverstud)

Lugulaul Daani rahva-juttude järele.

Saksakeelse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein.

III

Hommikulaul

Päev tõuseb idast ülesse,
Ju punab pilvepiir;
Ta särab üle mere, maa –
Kõik valgustab ta kiir.

Ta ilmub kaugelt ilu-maalt,
Säält paradiisi seest,
Toob elu, valgust, rõõmustust
Ja pühib silmad veest.

Jah, Looja päike täidab maad
Tõest’ õnne, iluga,
Kõik suuri, väikseid kosutab,
Viib mure minema.

E m a. Ma ootsin maja uhke ees,
Ju kustus ära eha,
Poeg Oluf oli mõtte sees,
Ei silmad und saand näha.
Oh Oluf, kus uidad sa ööseni veel?
Su pärast, kuis muretseb ema meel!

K o o r: Meil viin ja mõdu vahutab,
Mill’ Oluf armukest teretab?

E m a. Öö sülest hakkab kerkima
Ju kodupuna sala;
Kuis tõuseb päike rutuga,
Mu hirm nii tõuseb ala.
Oh Oluf, kus uidad sa ööseni veel
Su pärast nii muretseb ema meel.

K o o r: Meil viin ja mõdu vahutab,
Mill’ Oluf armukest kaisutab?

E m a. Kes sõidab kaugelt väljalt säält,
Kuldsarvest puhub valju häält?
See Oluf ise on, tad igatsusetiivad,
Kui jahikulli kiiruga säält künkast alla viivad.

K o o r: Kiirsõit on temal koju pool’ –
Küll löövad kabjad tulda!

E m a. Oh, Oluf, pea hobune sammu!

K o o r: Kus on ta oda, kilp ja nool?
Ei läigi kiivrel kulda.

E m a. Oh, Oluf, pea hobune sammu!

K o o r: Kuldjalus tilgub verd ju ammu,
Oh Oluf, pea hobune sammu!

E m a. Oh kuule Oluf, oh ütle mull’,
Miks pale kahvatu nõnda sul?

O l u f. Miks kahvatu ta pole veel?
Ma olin murumäel ööl!

E m a. Ja kuule, mu Oluf, mis ütlen ma
Su mõrsjale, kes ju küsib ka?

O l u f. Te ütelge, et ma metsa läinud
Üht hirvekest püüdma, mis ma näinud.

K o o r. Kus külalised, oh näita neid meile!

O l u f. Üks ainuke kaasas mul täna ja eile.

E m a  j a   k o o r.

Ja kes on see üks, kes säält kaasa sõitis?

O l u f. See surma-ahastus – hinge mul võitis.

E m a  j a   k o o r.

Oh Kristus, aita! meil häda ja piin!
Sa langed, oh Oluf, – ju surnud sa siin …

Järelsõna.

Sest noomin iga noorta meest,
Kes tahab öösel sõita,
End hoia murumäe, metsa eest,
Ei öösel või sinna heita.
Hoia end murmäe, metsa eest,
Kus muruneiuksed laulvad.

Tähendus: Eesolevatele sõnadele on kuulus Daani komponist Niels W. Gade muusika loonud, mis kooridele, solo-lauljatele ja mämguriistadele on seatud. Et ehk mõned meie koorid seda kaunist muusika-tükki etendaks, selles lootuses on sõnad ka ümberpandud. A.J.

Linda nr. 37, 16. september 1894, lk 583.

Murueide tütar

(Elverstud.)

Lugulaul Daani rahva-juttide järele.

Saksakaalse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein.

Eessõna

Vaat, Oluf hobust peab õhtu eel,
Kui udupilv tõusis ju üles,
Kui lühnajad lilled ja haljendav aas
Meelt hoidsid rahu süles.

Ta haljale mättale pani pea,
Ja väsimus silmi ju surus;
Säält naeratas lahkelt tal neiupaar,
Kes asuvad metsas, murus.

Üks silitab kahvatand põske tal,
Ja teine tal sosistab salal:
“Mu arm!” oh noormees, ärka sa!
“Meil tants käib kergel jalal.”

Nad laulsivad mahedast’, magusast’,
Et jõgi jäi kuulama salus,
Kala mängis vete-voos,
Lindu lõõritas palus.

Kukk õnneks sääl tiibu raputas,
Veel Jumalast seatud öötunnil;
Vast Oluf muidu ehk magaks sääl,
Veel neiue laulude sunnil.

1.

K o o r: Päev vajub, kaob sini-voos,
Ja ööpik hõiskab aasal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.

O l u f. Mul on sadulasse kiiruga
Virk täkk, kuldvaljad suhu!
Üht kallist võõrast otsima
Pean pulma, sõitma puhu.

O l u f i e m a. Mu poeg, päev jõuab õhtule,
Ju pikast varjust näha!

O l u f. Üht kallist võõrast otsima
Pean pulma; sõitma puhu.

E m a: Nii hilja, keda otsid veel?
Ju tahab kustu eha.

O l u f. Mind kutsutaks, mind nõitaks just,
Ei või ma aega viita;
Mu süda haige, lõppend lust –
Koit ainult rahuks kiita!

E m a. Mu poeg, päev jõuab õhtule!

K o o r: Päev vajub, kaob mere-voos,
Ja ööpik hõiskab a’asal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.

O l u f. Kui vaatan hommikul ilma-maad,
Kuis seisab õies ja lehtes,
Siis süda igatseb armsamat:
Mu mõrsjat nooruse ehtes.

Kui ratsul kihutanu väljal ma,
Kus sinililled vilus,
Siis mõrsja silmi näen sinama
Kuldjuukste alt õrnas ilus.

Kui rändan üksinda, pime ilm
Taevas hiilgab tähtede sära,
Mul meelde tuleb sõstra-silm,
Mustad juuksed unu ei ära.

Küll kosub valusam haavgi veel,
Mis raius mul võõras käsi,
Mul jagatud kaheks on süda ja meel –
Kas paraneb? – Lootus ei väsi!

O l u f. Mul sadulasse kiiruga
Virk täkk, kuldvaljad suhu!

E m a. Oluf! oh hoia end muruneiu eest!
Oh kesköö-tunnil kodu jää
Nüüd metsas vaimud on lahti.
Sa tead, mu Oluf, et metsa seest
Üks neid peab südame jahti.

O l u f. Ära karda! nüüd vaikus muru-mäel,
Ei udu meelt mul ei sega!

E m a. Oluf! hoia end muru-neiu eest!

O l u f. Las’ käia, mu hobu, las’, võitu sa
Mu mässava mõtetega!

K o o r: Täkk norskab, lendab ju kiiruga
Üle välja tuhat nelja,

Et pulma võõraid veel kutsuda
Mees kihutab hobust välja
Küll kellade helinal, pidu auul
Meil homme kõlab pulmalaul.

II.

Öö, oh mis vaikne! kuis vaatab kuu
Kuis uin’vad lilled ja rohi;
Kuis põesas laulab seal linnukse suu,
Aga kuulata ma ei tohi!

Seal lehvitas rätt! – ju kadus ta
Kui kena! – räägivad õhud?
Mu südant võtvad nad võrguta.
Mind, lille-lõhn, unesse rõhub.

M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljub salus!

O l u f. Sealt kuulen ma laulu mis köidab meelt armul –
Need on muruneiud! – põgene hirmul!

M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljuee on mu mis od salus!

O l u f. Seal tantsivad neli, seal tantsivad viis, –
Murueide tütar, miks kutsud mind siis!

M u r u e i d e   t ü t a r.
Oh tere, mu Oluf, miks kurdab su hing?
Et tule ja tantsi sa mu’ga üks ring!

O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.

M u r u e i d e   t ü t a r.
Sul siidisärgi kingi siis ma,
Mis pleekis minu ema kuupaistela.

O l u f. Oh ära mind kiusa nii nõiduvalt,
Küll tantsiks, kui kõnniks veel vabamalt!

M u r u e i d e   t ü t a r.
Tule, oh Oluf, mind tantsita sa,
Sul hõbedast vammuse kingin siis ma.

O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.

M u r u e i d e   t ü t a r.
Ei taha tantsi, põlgad sa mind,
Siis katk ja haigus tabagu sind!

O l u f. Oh, helde Jumal, nüüd olen ta käes!
Nüüd muruneiu mind haavas viha väes.

M u r u e i d e   t ü t a r.
Su kahvand palgest veri lääb,
Nii pea, kui sind mu käsi lööb,
Oh Oluf, ju homme surnud sa.

M u r u n e i u d. Jah, Oluf, homme surnud sa.

O l u f. Oh lenda, hobune, peasta mind sa!
Ehk haud mul pulma-sängissa.

M u r u e i d e   t ü t a r  j a m u r u n e i u d.
Oh Oluf, ju homme surnud sa!

(Pooleli.)

Linda nr. 35, 2. september 1894, lk 551, 552, 553.

Rahu täht

Sul verised märgid on otsa ees,
Sa õnnetu mainisugu:
Verd ojana voolas su silma ees,
Verd jänutas ajalugu.

Kes haledust tundis, tend pilgati,
Ja mõniti hoolmata araks,
Kuid sõjameest tõsteti taevani,
Tal kuulsus ja auu sai varaks.

Ja rahu, mis võideti mõõgaga –
Kas oli see tõesti rahu?
Ei vägivald iial ei lepita,
Ei armastus sinna mahu!

Uus valgus siis hakkas meil vilkuma,
Kui välkuva tähe sära.
Ja miljonid pani see hõiskama
Ja vaikima sõjakära.

Suur keiser ju sõdade kadumist
Ja auusamat rahu nõudis –
Küll rahvaste õnneks küll ilma vist
See poole ta pöörda jõudis.

Nii usuti – süda lõi leekima
Ja huilgaval silmil hüüti:
“See eesmärk, oh vennad, eks vaimusta!
See kõrgem, mis ialgi püüti!”

Kuid äikese pilved ju koguvad. –
Ju kostisgi mööga kärin;
Nad kaunima tähe katavad –
Oh, hingest käib läbi värin!

Kuid matku veel pimedus korra maid
Ja segagu tähe sära;
Täht pilvesid pillutab sedamaid,
Ei lootus meil kustu ära. –

Soome keelest Hilja Liinamaa järele vabalt A. J.

Linda nr. 1, 1. jaanuar 1899, lk 4, 5