(Elverstud.)
Lugulaul Daani rahva-juttide järele.
Saksakaalse ümberpaneku järele eestistanud A. Jürgenstein.
Eessõna
Vaat, Oluf hobust peab õhtu eel,
Kui udupilv tõusis ju üles,
Kui lühnajad lilled ja haljendav aas
Meelt hoidsid rahu süles.
Ta haljale mättale pani pea,
Ja väsimus silmi ju surus;
Säält naeratas lahkelt tal neiupaar,
Kes asuvad metsas, murus.
Üks silitab kahvatand põske tal,
Ja teine tal sosistab salal:
“Mu arm!” oh noormees, ärka sa!
“Meil tants käib kergel jalal.”
Nad laulsivad mahedast’, magusast’,
Et jõgi jäi kuulama salus,
Kala mängis vete-voos,
Lindu lõõritas palus.
Kukk õnneks sääl tiibu raputas,
Veel Jumalast seatud öötunnil;
Vast Oluf muidu ehk magaks sääl,
Veel neiue laulude sunnil.
1.
K o o r: Päev vajub, kaob sini-voos,
Ja ööpik hõiskab aasal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.
O l u f. Mul on sadulasse kiiruga
Virk täkk, kuldvaljad suhu!
Üht kallist võõrast otsima
Pean pulma, sõitma puhu.
O l u f i e m a. Mu poeg, päev jõuab õhtule,
Ju pikast varjust näha!
O l u f. Üht kallist võõrast otsima
Pean pulma; sõitma puhu.
E m a: Nii hilja, keda otsid veel?
Ju tahab kustu eha.
O l u f. Mind kutsutaks, mind nõitaks just,
Ei või ma aega viita;
Mu süda haige, lõppend lust –
Koit ainult rahuks kiita!
E m a. Mu poeg, päev jõuab õhtule!
K o o r: Päev vajub, kaob mere-voos,
Ja ööpik hõiskab a’asal;
Olufil homme pulm on hoos:
Õnn tal ja tema kaasal.
O l u f. Kui vaatan hommikul ilma-maad,
Kuis seisab õies ja lehtes,
Siis süda igatseb armsamat:
Mu mõrsjat nooruse ehtes.
Kui ratsul kihutanu väljal ma,
Kus sinililled vilus,
Siis mõrsja silmi näen sinama
Kuldjuukste alt õrnas ilus.
Kui rändan üksinda, pime ilm
Taevas hiilgab tähtede sära,
Mul meelde tuleb sõstra-silm,
Mustad juuksed unu ei ära.
Küll kosub valusam haavgi veel,
Mis raius mul võõras käsi,
Mul jagatud kaheks on süda ja meel –
Kas paraneb? – Lootus ei väsi!
O l u f. Mul sadulasse kiiruga
Virk täkk, kuldvaljad suhu!
E m a. Oluf! oh hoia end muruneiu eest!
Oh kesköö-tunnil kodu jää
Nüüd metsas vaimud on lahti.
Sa tead, mu Oluf, et metsa seest
Üks neid peab südame jahti.
O l u f. Ära karda! nüüd vaikus muru-mäel,
Ei udu meelt mul ei sega!
E m a. Oluf! hoia end muru-neiu eest!
O l u f. Las’ käia, mu hobu, las’, võitu sa
Mu mässava mõtetega!
K o o r: Täkk norskab, lendab ju kiiruga
Üle välja tuhat nelja,
Et pulma võõraid veel kutsuda
Mees kihutab hobust välja
Küll kellade helinal, pidu auul
Meil homme kõlab pulmalaul.
II.
Öö, oh mis vaikne! kuis vaatab kuu
Kuis uin’vad lilled ja rohi;
Kuis põesas laulab seal linnukse suu,
Aga kuulata ma ei tohi!
Seal lehvitas rätt! – ju kadus ta
Kui kena! – räägivad õhud?
Mu südant võtvad nad võrguta.
Mind, lille-lõhn, unesse rõhub.
M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljub salus!
O l u f. Sealt kuulen ma laulu mis köidab meelt armul –
Need on muruneiud! – põgene hirmul!
M u r u n e i u d. Oh kui õrnalt tants höljuee on mu mis od salus!
O l u f. Seal tantsivad neli, seal tantsivad viis, –
Murueide tütar, miks kutsud mind siis!
M u r u e i d e t ü t a r.
Oh tere, mu Oluf, miks kurdab su hing?
Et tule ja tantsi sa mu’ga üks ring!
O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.
M u r u e i d e t ü t a r.
Sul siidisärgi kingi siis ma,
Mis pleekis minu ema kuupaistela.
O l u f. Oh ära mind kiusa nii nõiduvalt,
Küll tantsiks, kui kõnniks veel vabamalt!
M u r u e i d e t ü t a r.
Tule, oh Oluf, mind tantsita sa,
Sul hõbedast vammuse kingin siis ma.
O l u f. Ei tohi ma, ei taha ma,
Mul pulmad homme pidada.
M u r u e i d e t ü t a r.
Ei taha tantsi, põlgad sa mind,
Siis katk ja haigus tabagu sind!
O l u f. Oh, helde Jumal, nüüd olen ta käes!
Nüüd muruneiu mind haavas viha väes.
M u r u e i d e t ü t a r.
Su kahvand palgest veri lääb,
Nii pea, kui sind mu käsi lööb,
Oh Oluf, ju homme surnud sa.
M u r u n e i u d. Jah, Oluf, homme surnud sa.
O l u f. Oh lenda, hobune, peasta mind sa!
Ehk haud mul pulma-sängissa.
M u r u e i d e t ü t a r j a m u r u n e i u d.
Oh Oluf, ju homme surnud sa!
(Pooleli.)
Linda nr. 35, 2. september 1894, lk 551, 552, 553.
