All aasal rõõsas rohus õis,
Tad otsiv silm sääl näha võis.
Tad õite ehteks hüüan küll,
Nii üliväga meeldib mull’.
Jah, väike lill tõest’ küll on,
Kuid ilus, õrn – mu valu, õnn,
Ta’s õigel moel vast leian ka
Ma ilu, armsa lõhnaga.
Oh ole laps nii, kui see lill,
Õrn, alandlik, – siis ilu küll
Sul, nägemata õitse pääl
Kuis k a n n i k e all aasal sääl!
Mönch’i j. vabalt –a. –dt.
Postimees nr 209, 18. september 1892, lk 2.
Mis on maailm? mis on elu?
Ta silmapilk, kõik tume ees.
Ta kitsas org, öö katab ilu
Ja põrmupoeg on ränd’mas sees.
Ta rändab, saatjaks vaevad, mured
Ja kord tall’ jõuab kätte tund —
Kus hüüab hääl: Nüüd sina sured,
Ja kalmu all näed viimist und.
Oh olgu pääle org ööpime
Ja hirmutagu pilvesalk,
Ja võtku mured noorusjume
Ja olgu laim hää püüde palk.
Ei lõhke sellest sinu süda,
Kui kindel toetus-tugi käes —
U s k aitab sind kõik wõita seda,
Ei ial kartust sul’ ses väes.
Ernst Pfeilschmidt’i järele –a –dt.
Postimees nr 41, 9. aprill 1891, lk 2.
R. Raimari järele.
Hääd tervist Sulle, kallim! –
Mis lubasid, ei seda täitma saa;
Su uhke vaim ja meel on takistuseks ees.
Pea kustub viimne leek Su rinnassa,
Ja siisgi, kui mu süda lõhkeb, palun silmavees:
Oh pea mind meeles veel!
Oh pea mind meeles veel!
Need hääled, mis kord südant paelustan’d
Mu laulus olgu kuulda järgesti.
Ja kui mind valud küllalt kaelustan’d,
Siis surun mõtteid selle viimse sõnasse;
Sind taeva väed kaitsegu.
– a. –dt.
Postimees nr 9, 22. jaanuar 1891, lk 2.